Kastlõks
Kastlõks on püünis, millega püütakse loomi, põhiliselt väikekiskjaid, neid surmamata.
Kastlõksuga saab püüda näiteks kährikuid, naaritsaid, nugiseid, tuhkruid, mäkrasid, minke ja rebaseid, varem on püütud ka ilveseid ja hunte. Kastlõksu suurus sõltub püütava looma liigist. Püünise sulgeb langev uks, mille mehhanismi käivitab saakloom ise, kui ta haarab tugipulgast ja tallalauast koosneva luku külge kinnitatud söödast.[1]
Aasta läbi võib Eestis kastlõksuga küttida kährikut ja minki. Muid väikeulukeid võib nii küttida põhiliselt sügistalvisel ajal.[2]
Tänapäeval kasutatakse traadist puur-lõkse, mis on ohutu ja humaanne viis soovimatute loomade püüdmiseks, ümberpaigutamiseks ja vabaks laskmiseks sobivas kohas, samuti ärajooksnud koduloomade (kassid jne) püüdmiseks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 154
- ↑ Riigimetsa Majandamise Keskus
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Väikekiskjad on kasvav mure eesti metsades [1], Maaleht 21. märts 2019
- Kastlõks, Eesti Rahva Muuseum