Karvane võõrkakar
Karvane võõrkakar | |
---|---|
Karvane võõrkakar | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Astrilaadsed Asterales |
Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
Perekond |
võõrkakar Galinsoga |
Liik |
Karvane võõrkakar |
Binaarne nimetus | |
Galinsoga ciliata (Raf.) Blake | |
Sünonüümid | |
Galinsoga quadriradiata Ruiz et Pav. |
Karvane võõrkakar (Galinsoga ciliata) on võõrkakra perekonda korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Kogu taim karvane. Varred on eriti ülemises osas kaetud kuni 2 mm pikkuste harali valgete karvadega. Lehed saagjad, teravate hammastega, meenutavad pisut nõgese lehti. Keelõied valged, harva punased; putkõied kollased. Tavaline kõrgus 10–70 cm, harva kuni 120 cm. Õitseb juulist oktoobrini (öökülmadeni). Annab erakordselt palju seemniseid: 8–9 kuu vanune taim võib anda üle 3000 korvõisiku ja rohkem kui 7000 idanemisvõimelist seemnist. Need on umbes 1,5 mm pikkused, läikivad, väikese pappusega. [1]
Levik ja kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Looduslikult levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Mehhikost Tšiilini. Nüüdisajal kosmpoliitne umbrohi. Esmakordselt kultiveeriti Tartu botaanikaaias 1841, hiljem lisandunud ka tulnukleiukohad raudteejaamades. Nüüdisajal on karvane võõrkakar Eestis levinud kõikjal, eriti sage Lõuna-Eestis. [2]
Eestis hakkas iseäranis laialdaselt levima 1980.–1990. aastatel suurfarmidest pärit sõnnikuga: idast sisse toodud jõusöödas leidus ohtralt võõrkakra seemneid, need sattusid sõnnikusse ja sealt aedadesse, kartulimaadele ja põldudele.[1] Taim on maaharijate seas tuntud mitme rahvapärase nimetusega, mis viitavad levimisele Nõukogude aja lõpul ja seosele sõnnikuga: sitalill, ilueedi, nõukogude päevalill, Gorbatšovi päevalill jne.
Tülikas umbrohi
[muuda | muuda lähteteksti]Karvasest võõrkakrast on kujunenud tülikas umbrohi aedades, kartulimaadel ja põldudel. Kasvab tavaliselt hulgaliselt, võib muutuda valitsevaks umbrohuks. Levikut piirab kitkumine, ent seda tuleb teha pidevalt, sest ka üsna väikesed taimed hakkavad õitsema ja seemneid levitama. Oluline on puhastada põllutööriistu ühelt põllult teisele minnes ning vältida seemnega saastunud sõnniku kasutamist. Aianduses on võõrkakra vastu aidanud kilemultš. Tõhus abinõu on põllumaa jätmine rohumaaks 5–7 aastaks.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eek, Liina; Kukk, Toomas (2013). Maismaa võõrliikide käsiraamat. Tallinn: Keskkonnaministeerium. Lk 57-58.
{{raamatuviide}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Galinsoga ciliata — karvane võõrkakar". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon. 2019.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Karvane võõrkakar andmebaasis eElurikkus