Karl Viil
Karl (Kirill) Viil (30. mai 1901 Võisiku vald, Viljandimaa – 19. juuni 1943 Norillagi vangilaager, Krasnojarski krai, Venemaa) oli Eesti Vabariigi kaadrisõjaväelane (kapten), erialalt suurtükitehnik[1].
Võttis vabatahtlikuna osa Vabadussõjast ja sai haavata. Lõpetas 1923. aastal Sõjaväe Tehnikakooli. Teenis Aegna saarel[2] ja Sõjaministeeriumis. Tegeles spordiga - Ülemaalistel Kaitseväe spordivõistlustel võitis ta 1927 teivashüppes teise koha[3], 1929 vehklemises teise koha.
Arreteeriti 14. juunil 1941. Mõisteti 5. septembril 1942 NKVD erinõupidamise otsusega kaheksaks aastaks sunnitöölaagrisse. Suri vangistuses. Rehabiliteeriti 1956. aastal.
Kenotaaf Tallinna Aleksander Nevski kalmistul Karl Viili abikaasa Olga Viili (Hindremäe) matmispaigas.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Avaldanud artikleid ajakirjades Merendus ja Sõdur:
- Viil, K. Suurtükiraudade eluea kindlaks määramine ja kõlbmatuks tunnustamine // Merendus (1937) 5, lk 233– 236
- Viil, K. Allveelaeva periskoopidest // Merendus (1936) 1, lk 14–16
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Jaan (Ivan) Viil (1877–1934) oli Tallinna Tselluloosivabriku töölisaktivist[4] ja Tallinna Ühise Haigekassa 26. novembril 1917 toimunud esimese peakoosoleku delegaat.[4]