Mine sisu juurde

Kalaramp

Allikas: Vikipeedia
Kividest kalaramp, mis on ehitatud osale paisu laiusest paisu (pildil tagapool) kõrvale. Brewarrina Aboriginal Fish Traps, Uus-Lõuna-Wales, 2013
Nehatu pais Pirita jõel

Kalaramp on looduslähedase kalapääsu tüüp[1] ja kujutab endast vooluveekokku paisu kõrvale rajatud karedat kaldpinda, mis võimaldab veeorganismidel liikuda üle paisu.

Väliselt meenutab kalaramp tehiskose tüüpi kalapääsu, kuid seda ei rajata kogu jõe laiuselt. Erinevalt tehiskosest on kalarambil ainult osa paisu nõlvusest muudetud karedaks.

Kalaramp ehitatakse kiirema vooluga kaldaosa poole. Keskmine vee sügavus kalarambis on 0,3–0,4 meetrit, voolukiirus 1,6–2 meetrit sekundis ja rambi laius peab olema vähemalt 2 meetrit.[2]

Kalarambi mudeli projekteerimisel lähtutakse loodusest, selle peamine eesmärk on struktuuriliselt jäljendada erinevaid looduslikke jõe kärestikke või järskude kallakutega ojasid.[3] Rambi ehitamiseks on vahel kasutatud vanu mahajäetud evakuatsiooni- või lüüsikanaleid.[4]

Kalarambid Eesti jõgedel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kalaramp on rajatud Saku paisule Vääna jõel.

Kalaramp-kärestikud on rajatud Kurgja paisule Pärnu jõel, Nehatu paisule Pirita jõel ja Laastre paisule Kasari jõel.[5]

Esimesed kirjalikud ülestähendused lihtsakoelistest kalarampidest pärinevad 17. sajandi Prantsusmaalt, kus haokimpude abil rajati järskudesse kanalitesse astmed. Üks versioon patenteeriti 1837. aastal Richard McFarlani poolt Kanadas, kus ta disainis kalade jaoks tee, et nood tema vee jõul töötava saeveski tammist läbi pääseksid.[6] Tööstusliku pöörde edenedes muutusid tammid ja teised vooluveekogude tõkked suuremaks ja arvukamaks, tekitades vajaduse kaladele läbipääsuvõimaluste loomise järele.[7]

  1. Paisud ja paisutamine. - Keskkonnaamet
  2. P. Napp. Kalapääsud. Halo Kirjastus. 2006.
  3. P. Napp. Kalapääsud. Halo Kirjastus. 2006.
  4. J. Parts. Ülevaade Eesti kalapääsudest. Bakalaureusetöö. EMÜ, 2014
  5. Paisud ja paisutamine. - Keskkonnaamet
  6. Mario Theriault, Great Maritime Inventions 1833–1950, Goose Lane, 2001, p. 45
  7. Office Of Technology Assessment Washington DC (1995) Fish passage technologies : protection at hydropower facilities Diana Publishing, ISBN 1-4289-2016-1.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]