Kaj Munk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kaj Munk

Kaj Harald Leininger Munk (sünninimega Kaj Harald Leininger Petersen, hiljem tuntud kui Kaj Munk; 13. jaanuar 18984. jaanuar 1944) oli taani näitekirjanik ja luterlik pastor, kes on andnud suure panuse Taani kultuuriellu.

Teise maailmasõja ajal sakslaste okupeeritud Taanis ja natside poolt tapetud märter Kaj Munk on öelnud: „Tapke meid suurel reedel, ja me tõuseme üles ülestõusmispühal.“

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kaj Harald Leininger Petersen sündis Lollandi saarel ning pärast tema vanemate surma kasvatas teda Munki-nimeline perekond. Ta õppis Nykøpingi Toomkoolis ja Kopenhaageni Ülikoolis teoloogiat. 1924. aastast oli ta Lääne-Jüütimaa Vedersø vikaar. Töötas pastorina kuni 1944. aastani, mil ta tapeti.

Munk oli tugev Taani Saksa okupatsiooni vastane (1940–1945), kuigi ta ei toetanud demokraatiaideid ja eelistas “Põhjamaade diktaatori” põhimõtet. Tema soov oli, et keegi ühendaks Põhjamaad ja säilitaks rahvusvaheliste kriiside ajal nende neutraalsuse. 1930. aastate alguses imetles Munk Napoleoni ja Hitlerit (kes olid ühendanud prantslased ja sakslased) soovides, et sarnane ühendav jõud oleks ka taanlastel. Munki suhtumine Hitlerisse ja Benito Mussolinisse muutus täielikult, kui ta sai teada, mida Hitler saatis korda saksa juudi kogukonnas, ja mida tegi Mussolini Etioopia sõjas. 1938. aastal avaldas Taani ajaleht Jyllands-Posten esilehel Kaj Munki avaliku pöördumise Benito Mussolinile, kus ta kritiseeris juutide tagakiusamist.

Gestapo arreteeris Kaj Munki 4. jaanuari öösel 1944 Hørbylundes Silkeborgi lähistel. Tema laip leiti järgmisel hommikul teeäärsest kraavist vigases taani keeles kirjutatud sedeliga, temast mitmeid meetreid eemal oli talt enne mahalaskmist äravõetud piibel. Kaj Munki surm šokeeris ka neid taanlasi, kes selle ajani olid Saksa okupatsiooni leebelt suhtunud. Pärast Munki juhtumit hakati välisriigi okupantidele osutama ulatuslikku vastupanu.

Näidendid ja muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Oma osa on ta andnud Taani teatri kujunemisele. Kaj Munki draamaloomingut avaldati ja lavastati põhiliselt 1930ndatel, kuigi näidendid olid kirjutatud juba 1920ndatel. Näidendit "Ordet" peetakse sageli tema parimaks teoseks. Munki näidendid, mida on lavastatud: "Pilatus" (1917, avaldatud 1937), "Ordet" (1925), "Kærlighed" (1926), "En Idealist" (1928), "I Brændingen" (1929), "Kardinalen og Kongen" (1929), "Cant" (1931), "De Udvalgte" (1933), "Sejren" (1936), "Han sidder ved Smeltediglen" (1938), "Egelykke" (1940), "Niels Ebbesen" (1942), "Før Cannae" (1943). Eesti keelde tema teoseid tõlgitud ei ole.

Kaj Munki elust on kirjutatud mitu raamatut. Raamatu ”Munk” autor on Taani rahvasaadik ja mitut Taani ministeeriumi juhtinud Per Stig Møller. Bjarne Nielsen Brovst on kirjutanud raamatu ”Kaj Munk og den stærke mand”.

Kaj Munki laul "Den Blå Anemone" on kirjutatud väikesest sinilillest, kes suutis vastu pidada karmis Lääne-Jüütimaa kliimas. Kaj Munki sünnisaarel olid sinilillede kasvuks sobivad huumusrikkad mullad. Lääne-Jüütimaa tuulisele saarele tööle asudes võttis Kaj Munk oma kodusaarelt kaasa sinilille ja istutas selle oma aeda. See hakkas õitsema. Pärast luterliku pastori Kaj Munki mõrvamist 1944. aastal sai see laul suurele osale tolleaegsele taanlaste põlvkonnale rahvustunde, kirikliku ja armastuslaulu tähenduse. Omal ajal kritiseeris Kaj Munk teravalt Saksa okupatsiooni ajal passiivseks jäänud Taani rahvaülikoolide (folkehøjskole) juhte. Folkehøjskole juhid ei andestanud talle seda ning tema laulu ei ole rahvakooli laulikus "Højskolesangbogen". Sellegipoolest lauldakse "Den Blå Anemone'i" armastusega.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]