Kahepuu vibu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kahepuuvibu. Vaata ka lamineeritud vibu, laminated bow . Kahepuuvibu kuulub samasse klassi lamineeritud vibudega. Lamineeritud vibu eristab komposiitvibust üht tüüpi eriomadustega materjali kasutamist vibu konstruktsioonis. Komposiitvibud on aga sobitatud kokku erinevatetest materjalides. Peamiselt on nendeks sarv, puit, luu. Kahepuuvibul on nendeks kaks erineva mehaanilise ja struktuurse omadusega puu liiki. Kahepuuvibu kasutus oli laialt levinud Põhja-Euraasia rahvaste juures alates neoliitikumist, kuni 20. sajandi alguseni[1][2]. Traditsioonilise vibu harrastajate juures säilib selliste vibude valmistamine ja kasutamine aga tänaseni[3].

Joonis 1. Kahepuuvibu (joonistanud Mihkel Tammet)

Ajalugu. Vanimad arheoloogilised leiud, mis viitavad kahepuuvibu kasutusele pärinevad Jaapanist ja dateeritakse keskmisesse Jomoni perioodi 2500–1500 eKr.[4]. Soomest pärinevad leiud on dateeritud aga 2.-3. sajandisse. [5]. Loode-Venemaalt leitud vanimad kahepuuvibud pärinevad Novgorodi 10. sajandi kihistust. Eestist on leitud ainukesed arvatava kahepuuvibu katked Lõhavere linnuse arheoloogilistel kaevamistel linnuseõuel asetsenud kaevust[6]. Vibu katke on dateeritud 14. sajandisse. Kahepuuvibud olid Põhja-Euraasia rahvaste juures aktiivses kasutusel veel 19. sajandi lõpus. 19. sajandi Soomest lähtunud etnograafiliste ekspeditsioonide käigus koguti rohkelt informatsiooni meie sugulasrahvuste juurest. Oluliseks allikaks on Soome etnograafi Uuno-Taavi Sireliuse kogutud vibud ja nende kirjeldused. [7] Kahepuuvibu valmistamise oskus säilis hantide juures veel 20. sajandi alguses [8]. Jaapanis on see aga tänaseni katkematu käsitöö traditsioon [9].

Tehnoloogia. Põhja-Euraasias levinud kahepuuvibu on valmistatud kahest puuliigist. Peamiselt on nendeks kask ja mänd. Kõhu materjalina kask aga vibu kaare seest mänd. Männi puit peab olema oskuslikult valitud (joonis 1). Selleks sobib vaid tiheda räniga puusüü. Puit eraldatakse koorealuste pindudena ja liimitakse kalaliimiga pinge all kokku. Soome-Ugri rahvastele on omane lisada toominga puust vastukaart rõhutavad nn vibu sarved, mis annavad vibule lisahoogu juurde. Osadele arktilistele rahvastele on aga omane need kaared aurutamise teel tekitada. Vibunööri kinnituskohad tugevdatakse põdra kõõlustega. Kõõlused ja kalaliim ei ole eriti niiskusekindlad. Et vältida vibu lagunemist mässitakse või kaetakse vibu kasetohuga. Kasetohu, kui isoleeriva kihi kasutamine oli laialt levinud Euraasias ja traditsioonilise vibu valmistamise tehnoloogiana ka täna veel Koreas ja Hiinas kasutusel. Eespool nimetatud vibud on aga juba komposiitvibud, mille kõhu osa on sarvest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Marcus Lepola (19. oktoober 2010). "Finno-Ugric bow". A Skäri - Living Heritage educational project. Vaadatud 20.03.2020.
  2. Vilkuna, Janne. 1994. Muinaisten metsänkävijöiden jousia. – Metsä ja metsänvilja. Kalevalaseuran vuosikirja 73, edited by Pekka Laaksonen and Sirkka-Liisa Mettomäki. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 208–223
  3. Ivar Malde. "Kviljo Buemakeri". Vaadatud 05.03.2020.
  4. Korekawa Archaeological Institution. "Korekawa Bow". Korekawa Archaeological Institution.
  5. Ragnar Insulader (2002). "The Two-Wood Bow. Acta Borealia 2002; 19: 49-73". Acta Borealia 2002; 19: 49-73. {{netiviide}}: puuduv või tühi |url= (juhend)
  6. "Haruldasi esmaleide Lõhaverest". Postimees (1886-1944), nr. 81,. 27. märts 1940.{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  7. Sirelius, U. T. (1900). Ostjakkilaiselta matkaltani v. 1898. Helsinki: Suomalais-Ugrilaisen Seuran aikakauskirja XVII. SKS,.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  8. Дмитриев-Садовников, Григорий Матвеевич. Лук. Облас. Берёсто : ремесленные процессы Ваховских ханты в описаниях и фотографиях Г. М. Дмитриева-Садовникова. 2011. Нижневартовск, Издательский дом Югорский
  9. DICTUM (22. apr 2016). "Kyudo Bogen (Yumi) mit Kanjuro Shibata XXI - Premium-Workshop". www.dictum.com.