Kõrvekarvad
Kõrvekarvad on taimede kohastumus, mille abil kaitsta end rohusööjate eest.
Kõrvekarva üks ots on terav, nõelakujuline, ja ulatub taimest eemale. Seda katab ränisooladest kate, mis isegi kerge puudutuse tagajärjel murdub. Terav ots tungib taimega kokku puutunud looma (sh inimese) ihusse ja kõrveraku sisu voolab tema kehasse.
Taimed eritavad kõrvekarva kaudu metaanhapet ehk sipelghapet, histamiini ja serotoniini. Viimaste uuringutega on leitud ka etaandihapet ehk oblikhapet ja 2,3-butaandiool-1,4-dihapet ehk viinhapet.
Eestis kasvavatest kõrvekarvadega taimedest on kõige tuntumad nõgesed. Kuigi kõrvetada saanud koht hakkab punetama ja sügelema, ei ole kõrvetus ohtlik. Mõnda liiki nõgesed kõrvetavad kõrvenõgesest märksa valusamalt, näiteks Uus-Meremaal kasvav ongaonga ehk nõgesepuu (Urtica ferox) on tapnud hobuseid, koeri ja vähemalt ühe inimese[1].