Kõrgem Sõjanõukogu

Kõrgem Sõjanõukogu (prantsuse keeles conseil supérieur de la guerre) oli Prantsuse kolmandas vabariigis aastatel 1872–1940 eksisteerinud sõjaline juhtorgan, mille eesmärk oli koordineerida väeliikide vahelist koostegutsemisvõimet. Lakkas tegutsemast pärast Natsi-Saksamaa poolt suurema osa Prantsusmaast okupeerimist. Pärast teist maailmasõda nõukogu enam ei taastatud.

Kõrgemat Sõjanõukogu juhtis formaalselt sõjaminister, kuid nõukogu igapäevast juhtimist teostas nõukogu aseesimees (vice-président). Pärast kindralstaabi loomist 1890. aastal, kuulus kindralstaabi ülem (Chef d'État-Major Général de l'Armée) Kõrgemasse Sõjanõukokku ex officio. Kõrgema Sõjanõukogu aseesimehe ja kindralstaabi ülema ametikohad olid ühitatud aastatel 1911–1920 ja 1935–1940.

Kõrgema Sõjanõukogu aseesimehi

Maailmasõdade vahelisel ajal olid Kõrgema Sõjanõukogu aseesimehe ametis järgmised kindralid:

• Ferdinand Foch (1919–1920), Prantsusmaa marssal;
• Philippe Pétain (1920–1931), Prantsusmaa marssal;
• Maxime Weygand (1931–1935), armeekindral;
• Maurice Gamelin (1935–1940), armeekindral.

• 
  Ferdinand Foch
• 
  Philippe Pétain
• 
  Maxime Weygand
• 
  Maurice Gamelin

Mere- ja õhuväes

1889. aastal loodi Kõrgem Mereväenõukogu ja 1931. aastal Kõrgem Õhuväenõukogu.