Kõnekaart (televisioon)

See artikkel räägib televisioonis kasutavast spikrist; esimese tähenduse kohta vaata Kõnekaart

---

Kõnekaart on kaart, kuhu on kõnepidamise abistamiseks kirjutatud märksõnu või terveid lauseid. Kõnekaartide kasutamine on laialt levinud televisioonis, kuna need on väikesed ning neid on võimalik hoida isegi taskus ja kasutada vaid vajadusel – vastupidi teleprompteritele, mille kasutamine on piiratud. Kõnekaarte saab edukalt kasutada ka eksamiteks valmistumisel, näitlemisel ja suulistel ettekannetel.

Kõnekaardid olid algselt kasutusel eakate näitlejate abistamisel. Teadaolevalt kasutas kõnekaarte esimesena John Barrymore 1930. aastate lõpus.

Kõnekaardid hakkasid laiemalt levima alles 1949. aastal, kui Ameerika Ühendriikide meediakontserni CBS assistent, endine sõjaväelendur Barney McNulty pidi kirjutama lauseid stsenaariumist suurtele paberilehtedele, abistamaks näitlejat Ed Wynni. McNulty tegi seda vabatahtlikult, kuna lenduriõppe juurde käis oskus kirjutada kiirelt ja selgelt. Ta märkas selle vajalikkust ning asutas oma ettevõtte Ad Libs. McNulty suri 2000. aastal (77-aastaselt). Tema hüüdnimi oli Cue-Card King ('kõnekaardikuningas').

Kõnekaartide kasutamine võimaldab kõnelejal saavutada suurema silmside publikuga ja vabama kõne ülesehituse. Kõnekaardid võivad olla kõnepidamisel väga kasulikud, kuid selleks peavad nad olema hästi ette valmistatud. Enne esinemist tasub kõnet harjutada kõnekaartidega – siis on võimalik kõnekaarte vastavalt vajadusele veel kohendada.

Kõnekaartide loomine

• Seada paika kõne peamine eesmärk ja idee
• Kasutada suurt kirja
• Teksti peaks olema kaartidel võimalikult vähe, et oluline esile tuleks
• Alapeatükkide sõnastamisel kasutada numbreid või punkte
• Kirjutada ainult kaardi ühele küljele
• Näidete või ideede kirjutamisel kasutada erinevaid värve, mis lihtsustab esinemist
• Igale teemapunktile märkida juurde umbkaudne kestus, et hoida kõne õiges pikkuses