Jumalamägi
Jumalamägi on looduslik pühapaik Setomaal Tsätski nulga Kolossova külas.
Ligikaudu 1,5 hektari suurune mägi asub Piusa jõe ürgoru läänekaldal. Mägi on kujult ümar ja selle laius on ligikaudu 70 meetrit, see madaldub piklikult kirde suunas. Kõrgendikul kasvab hõre kasesalu üksikute mändidega.[1]
Jumalamäele püstitati 2007. aastal viljakusjumal Peko kuju, mille autor on Renaldo Veeber.[2] Ligikaudu kahe meetri kõrgune puust kuju on asetatud kandilisele maakivile. Kuju ees võib tavaliselt näha raha, küünlaid, jooke ja muid ande.[1]
Jumalamäest 200 meetrit põhja pool Vinaskioja kõrgel kaldal metsas asub Peko- ehk Müürimägi, mille kohta on vanemad inimesed on rääkinud, et seal elavat pekokesed ehk härjapõlvlased.[1]
Pärimus[muuda | muuda lähteteksti]
Kohaliku pärimuse järgi võtab jumal taevasse minevad hinged oma vankri peale, iga hinge kohta kasvavat mäel üks puu. Mäel on käidud palvetamas enne suuremaid töid ja ettevõtmisi ning palutud, et taevas annaks saagi kasvatamiseks head ilma.[1] 1966. aastal on toona 79-aastane Olli Varespoeg mäe tähtsust kirjeldanud nii: “Varem käidi põua ajal seal jumalat palumas, et vihma tuleks, või siis vastupidi. Ka 1963. aasta suvise tulekahju ajal käidi seal palumas, et tuli külla ei tungiks.”[3] 1963. aasta tulekahju ajal kogunes mäele palvetama terve Kolossova külarahvas, inimesi tulnud ka teistest küladest ning palvete peale peatus põleng imelisel kombel 300 meetrit enne küla piiri.[1]
Tänapäeval on kohaliku rahva jaoks tähtsaim Jumalamäega seotud püha päätnitsapäev juuli viimasel reedel, mida tähistatakse põhiliselt Saatse kirikus ja surnuaial. Päätnitsapäeva õhtul käivad Kolossova kandi inimesed perekonniti ka Jumalamäel ja süütavad Peko ees küünla.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ahto Kaasik. Pühapaikade teejuht. Tallinn: Pegasus 2017, lk 50-52.
- ↑ Pärandkultuuri objekt: Jumalamägi (934:HII:001) Eesti looduse infosüsteemis
- ↑ Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek (EKIKN), se es1 a-ü > Se, Säpinä k – Olli Varespoeg < Anna Varespoeg, 79 a (1966), avaldatud raamatus Ahto Kaasik. Pühapaikade teejuht. Tallinn: Pegasus 2017, lk 50