Looduslik pühapaik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Looduslik pühapaik on maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.[1]

2019. aasta 20. veebruaril riigikogus vastu võetud Eesti muinsuskaitseseaduse järgi on ajalooline looduslik pühapaik ametliku kinnismälestise liigina "olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala". Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad, märgib seadus.[2]

Ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks loetakse Eestis looduslikke pühapaiku, mille kasutamise algus ulatub teadaolevalt 20. sajandist varasemasse aega.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikke pühapaiku võib jaotada välisilme põhjal ühendmälestisteks (hiielaadsed pühapaigad) ning üksikmälestisteks (üksikud pühad puud, kivid, allikad jm).

Rühmitamine on võimalik ka muude tunnuste alusel:

  • kasutajaskonna järgi:
  • kasutusaja järgi:
    • tähtpäevaline kasutamine (hiied, Miikse Jaanikivi)
    • vajadusest lähtuv ebakorrapärane kasutamine (enamik ravipaiku, ristipuud jm);
  • kasutusviisi järgi:
    • ravimine, palvetamine, ohverdamine, matuse- jm tavad;
  • asukoha järgi:
    • ajaloolises talu- või külakohas ning selle naabruses
    • ajaloolisest asustusest eemal loodusmaastikul
    • ajalooliste teede ääres.

Looduslikke pühapaiku võib pidada üheks pühapaikade alaliigiks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Looduslikud pühapaigad Juhend kaitsealade valitsejatele, IUCN/UNESCO, vaadatud 28.01.2014.
  2. MuKS § 11 lg 6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]