Looduslik pühapaik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Looduslik pühapaik on maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.

Ajaloolise loodusliku pühapaiga kasutamise algus ulatub teadaolevalt 20. sajandist varasemasse aega.

Looduslikke pühapaiku võib jaotada välisilme põhjal ühendmälestisteks (hiielaadsed pühapaigad) ning üksikmälestisteks (üksikud pühad puud, kivid, allikad jm).

Rühmitamine on võimalik ka muude tunnuste alusel:

  • kasutajaskonna järgi:
  • kasutusaja järgi:
    • tähtpäevaline kasutamine (hiied, Miikse Jaanikivi)
    • vajadusest lähtuv ebakorrapärane kasutamine (enamik ravipaiku, ristipuud jm);
  • kasutusviisi järgi:
    • ravimine, palvetamine, ohverdamine, matuse- jm tavad;
  • asukoha järgi:
    • ajaloolises talu- või külakohas ning selle naabruses
    • ajaloolisest asustusest eemal loodusmaastikul
    • ajalooliste teede ääres.

Looduslikke pühapaiku võib pidada üheks pühapaikade alaliigiks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]