Julian Rotter

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Julian B. Rotter (22. oktoober 1916, Brooklyn6. jaanuar 2014, Mansfield) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, kes sai tuntuks psühholoogia arengut mõjutanud teooriate, sealhulgas sotsiaalse õppimise teooria loojana.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Rotter sündis 22. oktoobril 1916 Ameerika Ühendriikides New Yorgis Brooklyni linnaosas juudi immigrantidest vanemate kolmanda pojana. Rotteri isa oli kuni suure depressioonini edukas ettevõtja. Lapsepõlves ja noorukieas kogetu mõjutas oluliselt ka Rotterit, kes hakkas majanduskriisi ajal märkama ühiskonnas valitsevat sotsiaalset ebavõrdsust ning mõistma sotsiaalsete olude mõju inimestele. Psühholoogia vastu hakkas ta huvi tundma keskkoolis, kui ta luges muu hulgas Sigmund Freudi ja Alfred Adleri teoseid.

1933. aastal alustas Rotter keemiaõpinguid Brooklyni Kolledžis (Brooklyn College). Kolledžiõpingute ajal süvenes tema huvi psühholoogia vastu ja toona oli Rotteri oluliseks mõjutajaks Solomon Asch. Magistrikraadi psühholoogias omandas Iowa Ülikoolis (University of Iowa), kus tema õppejõud oli Kurt Lewin. Aastatel 1939–1941 õppis Indiana Ülikooli (Indiana University) doktorantuuris kliinilist psühholoogiat.

Sotsiaalse õppimise teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Ajal, mil Rotter töötas välja sotsiaalse õppimise teooria, oli kliinilises psühholoogias valdavaks suunaks Freudi psühhoanalüüs, kus käitumist mõjutavatest teguritest keskenduti instinktidele. Tungide teooriast, mille järgi motiveerivad inimesi nende vajadusi rahuldavad psühholoogilised impulsid, lähtusid ka õppimisteooriad. Rotter liikus kaugemale seisukohtadest, mis põhinesid psühhoanalüüsi instinktidel ja biheiviorismi tungidel, ning lõi sotsiaalse õppimise teooria. Rotter uskus, et psühholoogias peab arvestama ka psühholoogilise motivatsiooni printsiibiga.

1954. aastal avaldatud artiklis "Social Learning and Clinical Psyhology" esitas ta seisukoha, mille järgi motiveerib käitumise eeldatav mõju või tulemus inimest tegutsema selliselt, et need eeldused täituksid. Inimesed soovivad vältida negatiivseid tagajärgi ning samas ihalevad positiivseid tulemusi. Kui keegi eeldab, et tema käitumisel on positiivne tagajärg või et võimalus positiivseks tulemuseks on suur, on ta ise tõenäoliselt valmis vastavalt käituma. Positiivne tulemus on käitumismalli tugevdav (sarrustav) ja ilmselt inimene kordab sama skeemi ka edaspidi. Sotsiaalse õppimise teooria näitab, et käitumist mõjutavad psühholoogilistele teguritele lisaks sotsiaalne kontekst ja keskkond.[1]

Rotteri idee järgi on võimalik muuta nii käitumist kui ka isiksust. Mõtteviisi ja ümbritsevate olude muutudes muutub ka inimese käitumine. Rotteri käsitluses ei ole olemas kriitilist perioodi, mille järel on isiksus lõplikult välja kujunenud. Samas oli Rotter veendunud, et mida rohkem on teatud uskumusi või eelarvamusi toetavaid kogemusi, seda enam on vajalik sekkumine, et käitumismalle muuta.[1]

Rotter suhtus inimestesse väga optimistlikult ja uskus, et inimesi motiveerib nii- või teistmoodi käituma mitte ainult hirm karistuse ees, vaid ka soov täita seatud eesmärgid ja vajadus suurendada oma tugevaid külgi.

Rotteri järgi on sotsiaalse õppimise teoorial neli põhilist käitumist ennustavat komponenti:

  • käitumise potentsiaal;
  • sarrustuse väärtus;
  • ootused;
  • psühholoogiline situatsioon.[1]

Kontrollilookus[muuda | muuda lähteteksti]

1966. aastal avaldas Rotter ajakirjas Psychological Monographs I-E skaala, millega mõõdeti inimese sisemist ja välimist kontrollilookust. Kontrollilookus on selles kontekstis mõiste, mille järgi edu või ebaedu sõltub kas sisemistest või välistest faktoritest. I-E skaala mõõdab saavutusmotivatsiooni, mida Rotter seostab sisemise kontrollilookusega, ning väljapoole suunatust ehk kalduvust muganduda, mida omakorda saab seostada välise kontrollilookusega.[2]

I-E skaalat on laialdaselt rakendatud isiksusepsühholoogias, kuigi seda on ka korduvalt kritiseeritud. Küsitavaks on peetud ainult kahe alternatiivse valiku esitamist ja juhitud tähelepanu sellele, et kontrollilookuse kontseptsioon tervikuna ei pruugi olla nii homogeenne, nagu seda kirjeldab Rotter. Rotter ise oli veendunud, et ainult kahe faktori mõõtmine on ammendav.[2]

I-E skaala avaldamise järel oli Rotter rabatud tähelepanust, mida tema esitatud teooria pälvis, ning ta võrdles seda olukorraga, kus sigareti süütamise järel puhkeb metsatulekahju.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Rotter (1954)
  2. 2,0 2,1 Rotter (1966)
  3. Weiner (1980), p. 237