Julian Rotter

Allikas: Vikipeedia

Julian B. Rotter (22. oktoober 1916 Brooklyn6. jaanuar 2014 Mansfield) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, kes sai tuntuks mõjukate teooriate, sealhulgas sotsiaalse õppimise teooria, arendamisega.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Rotter sündis 22. oktoobril 1916. aastal Ameerika Ühendriikides New Yorki osariigis Brooklynis juudi immigrantidest vanemate peres kolmanda pojana. Rotteri isal oli edukas äri kuni suure depressioonini. Majanduskriis mõjutas Rotterit olema teadlik sotsiaalsest ebavõrdsusest ning sotsiaalse keskkonna mõjust inimestele. Huvi psühholoogia vastu tekkis tal keskkoolis, kui ta luges muuhulgas Freudi ja Adleri teoseid. 1933. aastal asus ta õppima Brooklyn College'is. Kolledžis oli tema põhierialaks keemia, kuigi teda paelus rohkem psühholoogia. Tema arengut psühholoogina mõjutas kolledžiõpingute ajal Solomon Asch. Rotter omandas magistrikraadi University of Iowa's, kus tema õppejõuks oli Kurt Lewin. Aastal 1939 alustas Rotter õpinguid Indiana University doktorantuuris kliinilise psühholoogia suunal.

Sotsiaalse õppimise teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Ajal, mil Rotter töötas välja oma sotsiaalse õppimise teooria, oli domineerivaks suunaks kliinilises psühholoogias Freudi psühhoanalüüs, mis keskendus inimeste sügavatele instinktidele kui käitumise determinantidele. Tungide teooriast oli tol ajal mõjutatud ka õppimisteooriad, mille kohaselt motiveerivad inimesi psühholoogilised impulsid, mis meie vajadusi rahuldavad. Rotter liikus edasi teooriatest, mis baseerusid instinktide teooriale tuginevale psühhoanalüüsile ja tungidele tuginevale biheivorismile ning lõi sotsiaalse õppimise teooria. Rotter uskus, et psühholoogilisel teoorial peab olema motivatsiooniline printsiip, mis on psühholoogiline.

Oma 1954. aastal avaldatud kirjutises "Social Learning and Clinical Psychology" esitles ta vaate, mille kohaselt mõjutab inimeste motivatsiooni sooritada mingit tegevust see, mis on antud tegevuse oodatav tulemus või mõju. Inimesed soovivad vältida negatiivseid tagajärgi ning samal ajal ihaldavad positiivseid tulemusi. Inimene, kes eeldab, et mingisugusele tegevusele järgneb positiivne tagajärg või arvab, et selleks on kõrge tõenäosus, on ka ise kõrgema tõenäosusega valmis antud tegevust sooritama. Positiivne tagajärg on käitumist sarrustav ehk inimene kordab seda tõenäoliselt ka edaspidi. Sotsiaalse õppimise teooria pakub välja, et käitumist mõjutavad lisaks psühholoogilistele faktoritele samuti sotsiaalne kontekst ning keskkondlikud faktorid. [1]

Rotteri käsitluses on käitumine ning isiksus alati muudetav. Muutes viisi, mil inimene mõtleb või keskkonda, mis teda ümbritseb, muutub ka tema käitumine. Rotter ei uskunud, et on olemas kriitiline periood, pärast mida on isiksus välja arenenud. Samas uskus ta, et mida rohkem on olnud elukogemusi, mis mingisugust uskumust toetab, seda enam on vaja sekkuda, et seda muuta.

Rotter nägi inimesi väga optimistlikul moel. Ta uskus, et inimesed ei käitu vaid viisil, et vältida karistust, vaid on samuti mõjutatud oma eesmärkidest ning soovist suurendada oma tugevusi.

Sotsiaalse õppimise teoorial on neli põhilist komponenti, mis käitumist ennustab. Nendeks komponentideks on käitumise potentsiaal, sarrustuse väärtus, ootused ning psühholoogiline situatsioon.

Kontrollilookus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1966 avaldas ajakiri "Psychological Monographs" Rotteri kuulsa I-E skaala, mis on loodud mõõtmaks inimese sisemist ning välist kontrollilookust. I-E skaalat on laialdaselt kasutatud isiksusepsühholoogia valdkonnas, kuigi see on pälvinud palju kriitikat vaid kahe alternatiivse valiku esitamise tõttu. Rotter oli ise rabatud tähelepanust, mis tema skaala pälvis ning väitis, et see näis olevat talle kui sigareti süütamise järel metsatulekahju nägemine. [2] Rotter uskus, et vaid kahe kontseptsiooni mõõtmine on adekvaatne. I-E skaala mõõdab saavutusmotivatsiooni, mida Rotter seostas sisemise kontrollilookusega ning väljapoole suunatust ehk kalduvust konformeeruda, mida Rotter seostas välise kontrollilookusega. Kriitikud on korduvalt välja toonud, et kontrollilookus ei pruugi olla nii homogeenne kontseptsioon, kui seda Rotter ise uskus. [3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rotter (1954)
  2. Weiner (1980), p. 237
  3. Rotter (1966)