Joseph-Louis Lagrange

Joseph-Louis Lagrange
Joseph-Louis Lagrange
Sündinud	25. jaanuar 1736; Torino, Sardiinia kuningriik
Surnud	10. aprill 1813 (77-aastaselt); Pariis, Prantsusmaa
Elukoht	Piemonte
Kodakondsus	Sardiinia; Prantsuse
Alma mater	Torino Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	Matemaatika; Astronoomia
Töökohad	École Normale Supérieure; École polytechnique
Tuntumad tööd	Analüütiline mehaanika; Arvuteooria; Matemaatiline analüüs; Taevamehaanika;
Tuntumad õpilased	Loend Joseph Fourier; Giovanni Plana; Siméon Poisson;

Joseph-Louis Lagrange (sünninimega Giuseppe Lodovico Lagrangia; 25. jaanuar 1736 Torino – 10. aprill 1813 Pariis) oli Itaalia valgustusajastu matemaatik ja astronoom. Ta on tuntud oma töödega matemaatilise analüüsi, arvuteooria, klassikalise ja taevamehaanika alal.

25. eluaastal loeti teda tänu lainete levimise ning kõverate ekstreemumi kohta käivate artiklite kirjutamise eest juba üheks olulisemaks elavaks matemaatikuks ja füüsikuks. 1780. aastatel ilmus kahes köites tema käsitlus analüütilisest mehaanikast, "Mécanique analytique", mis oli aluseks tema hilisemale tööle selles valdkonnas.^[1] Tegemist oli kõige ulatuslikuma käsitlusega klassikalise mehaanika kohta pärast Isaac Newtoni 1687. aasta teost "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica", mida peetakse kogu klassikalise mehaanika alustekstiks. Langrange'i saavutuste hulka kuuluvad veel Lagrange'i punktide avastamine ja töö diferentsiaalarvutuse valdkonnas.^[1]

1766. aastal sai temast Leonhard Euleri ja Jean le Rond d'Alembert soovitusel Berliini Preisi Teaduste Akadeemia matemaatika teaduskonna direktor. 1787. aastal, 51-aastaselt, kolis ta Berliinist Pariisi, kuhu ta jäi elama oma elu lõpuni, ja sai Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.