James Scott, Monmouthi hertsog
James Crofts (ka James Fitzroy), hiljem James Scott, Monmouthi ja Buccleuchi hertsog (9. aprill 1649 Rotterdam, Holland – 15. juuli 1685 London) oli Inglise sõjaväelane ja trooninõudleja, Inglise kuninga Charles II ja tema armukese Lucy Walteri abieluväline poeg.
Kuni 1662. aastani elas James koos oma emaga Hollandis, seejärel kutsuti nad Inglismaale. 1663. aastal abiellus ta Buccleuchi krahvinna Anne Scottiga ja võttis omale tolle nime. Abielludes sai ta Monmouthi ja Buccleuchi hertsogi, Doncasteri krahvi ja Tynedale'i paruni tiitli.
Scott astus peagi sõjaväkke ja temast sai kuninga, oma isa, ihukaitse kapten ja nõunik. 1665. aastal teenis ta 16-aastaselt oma onu, Yorki hertsogi alluvuses Teises Inglise-Hollandi sõjas. Kolmandas Inglise-Hollandi sõjas 1672.-1673. aastal juhtis ta 6000-mehelist Inglise väeüksust Prantsuse poolel, paistes silma Maastrichti piiramisel. Tollal peeti teda üheks paremaks Inglise väejuhtide seas. 1674. aastal määrati ta Cambridge'i Ülikooli kantsleriks.
1678. aastal juhtis Monmouth Inglise ja Hollandi ühendväge prantslaste vastu, paistes taas silma St. Denis' lahingus. Järgmisel aastal surus ta väikese armee eesotsas maha ülestõusu Šotimaal, purustades Bothwell Bridge'i lahingus šotlaste ülekaaluka, ehkki halvasti varustatud väe.
Selle aja peale oli ilmne, et Charles II-l ei õnnestu saada legitiimset troonipärijat. Kuna järgmine troonipretendent, Charlesi vend ja Yorki hertsog James oli katoliiklane, kartsid paljud, et tolle võimuletuleku korral taastatakse Inglismaal katoliiklus, mida sageli samastati absolutismiga. Nii muutus Scott Monmouth, veendunud protestant, viigide seas populaarseks võimaliku troonipärijana.
Monmouth oli segatud Charlesi ja Jamesi vastasesse Rye House'i vandenõusse ning ta põgenes 1684 Hollandisse.
Pärast Charles II surma 1685. aastal sai kuningaks viimase vend ja Scotti onu, katoliiklasest James II. James Scott maabus oma 82 toetajaga Inglismaal, kus tal õnnestus kiiresti moodustada põhiliselt talupoegadest koosnev 4000-meheline sõjavägi, et kukutada James II troonilt (Monmouthi mäss). Ta vägi (milles osales ka tulevane kirjanik Daniel Defoe) sai 6. juulil 1685 Sedgemooris (Somerset) siiski hävitavalt lüüa. Scott pääses põgenema, ent tabati peagi ja hukati. Vaatamata armuandmispalvele raius timukas Jack Ketch tal 15. juulil 1685 Tower Hillil pea maha. Pealtnägijate tunnistust mööda kulus selleks viis või seitse lööki; selle põhjuseks on peetud, et ta keeldus timukale maksmast. Scotti võitluskaaslaste üle mõistis kohut kohtunik George Jeffreysi Verine vandekohus.
Ühe legendi kohaselt maaliti Monmouthist portree alles pärast tema surma. Väidetavalt taibati pärast hukkamist, et temast polnud ühtki portreed, mis oli kuninga poja ja troonipretendendi kohta ennekuulmatu, seda enam, et ta olnud hea välimusega mees. Nii olevatki Monmouthi laip taas välja kaevatud, pea keha külge õmmeldud ja poseerima pandud. Monmouthist on siiski säilinud kaks portreed, mis tehti tõenäoliselt mõni aeg enne tema surma, ning üks, mis kujutab magavat või surnud meest ja võiski anda alust legendiks.
Monmouthi on peetud ka Raudse Maskiga meheks, eeldades, et kuningas James II ei tahtnud tappa omaenda nõbu ning lasi tolle asemele hukata kellegi teise. Varasemaid Prantsuse teated tollest pärinevad siiski 1669. aastast, ammu enne Monmouthi vahistamist.