James Jones

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; teiste kohta vaata lehekülge James Jones (täpsustus)

James Jones (6. november 19219. mai 1977) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, kes kajastas oma teistes Teise maailmasõja aega ja selle järgset perioodi.

Tema esikromaan "Siit igavikku" pälvis 1952. aastal riikliku raamatuauhinna. 1953. aastal jõudis romaanil põhinev film kinolinale ja 1979. aastal seriaalina televisiooni.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

James Ramon Jones sündis ja kasvas üles Robinsonis Illinoisi osariigis, tema vanemad olid Ramon ja Ada M. (Blessing) Jones.

Ta astus 1939. aastal USA relvajõududesse ning teenis Teise maailmasõja eel ja ajal 25. Jalaväediviisi 27. jalaväerügemendis Hawaii osariigis O'ahu saarel Schofieldi sõjaväelinnakus, hiljem osales Guadalcanali lahingus, kus ta sai haavata. Ta viidi kodumaale ja vabastati teenistusest juulis 1944.[1] Aastal 1974, kui USA regulaarväed olid juba Vietnamist välja toodud, kirjutas ta Vietnami sõja ainetel raamatu "Viet Journal".

Sõjas läbielatu inspireeris teda sõjateemalist triloogiat kirjutama. Ta oli tunnistajaks Jaapani rünnakule Pearl Harborile, mis oli tema esimese romaani "Siit igavikku" (1951) teemaks. "Peenike punane joon" (1962) peegeldas võitlust Guadalcanali lahingus ja "Vilistage!" (postuumselt 1978) tema jalaoperatsiooni järgset taastusravi Tennessee osariigis Memphise haiglas.[2]

Jonesil oli kaks last. Tema tütar Kaylie Jones kirjutas nende pere elu põhjal autobiograafilise "Sõduri tütar ei nuta eales". Raamatu tegevus toimub 1960. aastatel Pariisis, kus Jonesid lapsendasid poeg Jamie, ja 1970. aastatel, kui naasti Ameerika Ühendriikidesse. Romaani põhjal valmis 1998 samanimeline film, peaosades Kris Kristofferson, Barbara Hershey ja Leelee Sobieski. See film ja samal aastal linastunud Terrence Malicki sõjadraama "Peenike punane joon" elavdasid uuesti huvi James Jonesi elu ja töö vastu. Kaylie Jonesi kaasabil avaldati 2011. aastal "Siit igavikku" tsenseerimata versioon.[3][4]

1950 oli Jones tegev Marshallis (Illinois) Handy Kirjanike Asunduses, mida juhtis tema tolleaegne armuke Lowney Handy koos oma abikaasa Harry Handyga. Ühingut rahastas esialgu Harry ja hiljem, pärast "Siit igavikku" finantsedu, osaliselt ka Jones ise. See ühing asutati utoopilise kommuunina, kus arenevad kirjanikud saaksid keskenduda ainult oma loometööle. Mõne aasta möödudes asunduse tegevus lõpetati, sest pärast tüli Lowneyga abiellus Jones Gloria Mosolinoga ja kolis Prantsusmaale, misjärel ühing sattus rahalistesse raskustesse. [5]

Jones suri Southamptonis New Yorgi osariigis südamepuudulikkuse tagajärjel ja on maetud Bridgehamptonis (New Yorgi osariik) Poxabogue-Evergreeni kalmistule. Tema arhiivi hoiab Harry Ransomi Keskus Austinis Texase Ülikoolis. Tema lesk Gloria suri 9. juunil 2006. 

Mitmed James Jonesi raamatud on tänapäeval saadaval digitaalselt, sealhulgas tema eluajal avaldamata "Sõja lõpuks"[4].

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Jonesi esikromaan oli tegelikult "Nende päralt peaks olema naer", kuid trükki see ei jõudnud. See oli kergelt autobiograafiliste sugemetega romaan tema elust Robinsonis vahetult pärast Teist maailmasõda. Kui mitu kirjastust oli käsikirja tagasi lükanud, sest see olevat liiga räige ja perspektiivitu, loobus ta sellest ja asus kirjutama romaani "Siit igavikku".

Kirjastus Charles Scribner's Sons avaldas "Siit igavikku" 1951 ja see võitis USA riikliku raamatuauhinna ilukirjanduse kategoorias [6] Fred Zinnemanni film mitme tuntud näitlejaga võitis kaheksa Oscarit. Modern Library kirjastuse nõukogu paigutas selle oma 20. sajandi saja parima romaani nimekirja.[7]

Jonesi teine avaldatud romaan "Nad käitusid liiga tormakalt" (1957) põhines tema ebaõnnestunud esmakatsel, kuid erinevalt romaanist "Siit igavikku" tegid kriitikud selle maatasa. Nad norisid stiili ja õigekirja kallal, arvestamata, et Jones kasutas sellist võtet teadlikult tegelaskujude ja olustiku kirjeldamiseks. Selgelt viljeles Jones sama stiili ka samal perioodil kirjutatud lühijuttudes (hilisem kogumik "Külma jäätise peavalu ja teised lood"), aga loobus sellest "Peenikese punase joone" viimistlemise ajal vähem terava, kuid grammatiliselt korrektsema stiili kasuks. Kohe tehti romaanist "Nad käitusid liiga tormakalt" ka filmiversioon, peaosades Frank Sinatra, Dean Martin ja Shirley MacLaine, see kandideeris mitmele Oscarile (kuid ei saanud seda).

Erinevalt romaanide "Siit igavikku" ja "Peenike punane joon" sisust põhines Jonesi lühiromaan "Püstol" (1959) tema enda sõjas kogetud sündmustel.

Jones ei elanud nii kaua, et oleks jõudnud lõpetada romaani "Vilistage!" (ta teadis juba kirjutamise ajal, et sureb peagi). Siiski jättis ta Willie Morrisele rikkalikult märkmeid viimase osa lõpetamiseks ning romaan avaldati 1978. aastal pärast Jonesi surma. See lõpetas Jonesi sõjatriloogia (esimesed osad "Siit igavikku" ja "Peenike punane joon"), mille kohta ta ise lausus: "See räägib kõik, mida ma olen tahtnud öelda või olen pidanud ütlema inimlikkuse kohta sõjas, mida see meile tähendab ja mida me väidame selle endale tähendavat." [8]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • From Here to Eternity. Siit igavikku (1951)
    • From Here to Eternity: The Restored Edition. Open Road Media, 2011. ISBN 0-385-33364-1 (e-raamat)
  • Some Came Running. Nad käitusid liiga tormakalt (1957)
  • The Pistol /Püstol (1959)
  • The Thin Red Line. Peenike punane joon (1962)
  • Go to the Widow-Maker (1967)
  • The Ice-Cream Headache and Other Stories. Külma jäätise peavalu ja teised lood (1968)
  • The Merry Month of May (1971)
  • A Touch of Danger (1973)
  • Viet Journal (1974)
  • WW II (1975)
  • Whistle. Vilistage! (1978) (lõpetas Willie Morris)
  • To the End of the War. Sõja lõpuks (veel avaldamata)[4]

Adaptsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Siit igavikku" – samanimeline film 1953, miniseriaal 1979, teleseriaal 1980, muusikal Londoni Shaftesbury teatris 2013.[9]
  • "Nad käitusid liiga tormakalt" – samanimeline film 1958.
  • "Peenike punane joon" – samanimelised filmid 1964 (Marton) ja 1998 (Malick).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]