James Jones

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; teiste kohta vaata lehekülge James Jones (täpsustus)

James Jones (6. november 19219. mai 1977) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, kes kajastas oma raamatutes Teise maailmasõja aega ja selle järgset perioodi. Tema esimene romaan "Siit igavikku" pälvis 1952. aastal rahvusliku raamatuauhinna. Juba 1953 jõudis romaanil põhinev film kinolinale ja 1979 ka seriaalina televisiooni.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

James Ramon Jones sündis ja kasvas üles Robinsonis Illinoisi osariigis, tema vanemad olid Ramon ja Ada M. (Blessing) Jones. Ta astus 1939. aastal USA relvajõududesse ning teenis Teise maailmasõja eel ja ajal 25. Jalaväediviisi 27. jalaväerügemendis esmalt Hawaii osariigis O'ahu saarel Schofieldi sõjaväelinnakus, hiljem osales Guadalcanali lahingus, kus ta sai haavata. Ta viidi kodumaale ja vabastati teenistusest juulis 1944.[1] Aastal 1974, kui USA regulaarväed olid juba Vietnamist välja toodud, kirjutas ta Vietnami sõja ainetel raamatu "Viet Journal".

Sõjas läbielatu inspireeris teda sõjateemalist triloogiat kirjutama. Ta oli tunnistajaks Jaapani rünnakule Pearl Harborile, mis oli tema esimese romaani "Siit igavikku" (1951) teemaks. "Peenike punane joon" (1962) peegeldas võitlust Guadalcanali lahingus ja "Vilistage!" (postuumselt 1978) tema jalaoperatsiooni järgset taastusravi Tennessee osariigis, Memphise haiglas.[2]

Jonesil oli kaks last. Tema tütar Kaylie Jones kirjutas nende pere elu põhjal autobiograafilise "Sõduri tütar ei nuta eales". Raamatu tegevus toimub 1960-ndatel Pariisis, kus Jonesid lapsendasid poja Jamie ja 1970-ndatel, kui naasti Ühendriikidesse. Novellist valmis 1998 samanimeline film, peaosades Kris Kristofferson, Barbara Hershey ja Leelee Sobieski. See film ja samal aastal linastunud Terrence Malicki sõjadraama "Peenike punane joon" elavdasid uuesti huvi James Jonesi elu ja töö vastu. Kaylie Jonesi kaasabil avaldati 2011. aastal "Siit igavikku" tsenseerimata versioon.[3][4]

1950 oli Jones tegev Marshallis (Illinois) Handy Kirjanike Asunduses, mida juhtis tema tolleaegne armuke Lowney Handy koos oma mehe Harry Handyga. Ühingut rahastas esialgu Harry ja hiljem, peale "Siit igavikku" finantsedu, osaliselt ka Jones ise. See ühing asutati utoopilise kommuunina, kus arenevad kirjanikud saaksid keskenduda ainult oma loometööle. Mõne aasta möödudes Asunduse tegevus lõpetati, sest peale tüli Lowneyga abiellus Jones Gloria Mosolinoga ja kolis Prantsusmaale, misjärel ühing sattus rahalistesse raskustesse. [5]

Jones suri Southamptonis New Yorgi osariigis südamepuudulikkuse tagajärjel ja on maetud Bridgehamptonis (New York) Poxabogue-Evergreeni kalmistule. Tema arhiivi hoiab Harry Ransomi Keskus Austinis, Texase Ülikoolis. Tema lesk Gloria suri 9. juunil 2006. Mitmed James Jonesi raamatud on tänapäeval saadaval digitaalselt, sealhulgas tema eluajal avaldamata "Sõja lõpuks"[4].

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Jones pealkirjastas oma esikromaani "Nende päralt peaks olema naer". See oli kergelt autobiograafiliste sugemetega romaan tema elust Robinsonis vahetult peale Teist maailmasõda. Kui mitmed kirjastused olid käsikirja tagasi lükanud, sest see olevat liiga räige ja perspektiivitu, loobus ta sellest ja asus kirjutama "Siit igavikku".

Kirjastus Charles Scribner's Sons avaldas "Siit igavikku" 1951 ja see võitis USA Rahvusliku Raamatuauhinna ilukirjanduse kategoorias [6] Fred Zinnemanni film mitme tuntud näitlejaga võitis kaheksa Oscarit. Modern Library kirjastuse nõukogu paigutas selle oma 20. sajandi saja parima romaani nimekirja.[7]

Jonesi teine avaldatud romaan "Nad käitusid liiga tormakalt" (1957) põhines tema ebaõnnestunud esmakatsel, kuid vastupidiselt romaanile "Siit igavikku" tegid kriitikud selle maatasa. Nad norisid stiili ja õigekirja kallal arvestamata, et Jones kasutas sellist võtet teadlikult tegelaskujude ja olustiku kirjeldamiseks. Selgelt viljeles Jones sarnast stiili ka samal perioodil kirjutatud lühijuttudes (hilisem kogumik "Külma jäätise peavalu ja teised lood"), aga loobus sellest "Peenikese punase joone" viimistlemise ajal vähem terava, kuid grammatiliselt õigema stiili kasuks. Kohe tehti romaanist "Nad käitusid liiga tormakalt" ka filmiversioon, peaosades Frank Sinatra, Dean Martin ja Shirley MacLaine, see kandideeris mitmele Oscarile.

Vastupidiselt "Siit igavikku" ja "Peenike punane joon" sisule põhines Jonesi novell "Püstol" (1959) tema poolt sõjas läbielatud sündmustel.

Jones ei elanud piisavalt kaua, et viia lõpuni oma viimane romaan "Vilistage!" (ta teadis juba kirjutamise ajal, et sureb peagi). Siiski jättis ta Willie Morrisele rikkalikult märkmeid viimase osa lõpetamiseks ja romaan avaldati 1978, aasta peale Jonesi surma. See lõpetas Jonesi sõjatriloogia (esimesed osad "Siit igavikku" ja "Peenike punane joon"), mille kohta ta ise lausus: "See räägib kõik, mida ma olen tahtnud öelda või olen pidanud ütlema inimlikkuse kohta sõjas, mida see meile tähendab ja mida me väidame, et see meile tähendab". [8]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • From Here to Eternity /Siit igavikku (1951)
    • From Here to Eternity: The Restored Edition. Open Road Media, 2011. ISBN 0-385-33364-1 (e-raamat)
  • Some Came Running /Nad käitusid liiga tormakalt (1957)
  • The Pistol /Püstol (1959)
  • The Thin Red Line /Peenike punane joon (1962)
  • Go to the Widow-Maker (1967)
  • The Ice-Cream Headache and Other Stories /Külma jäätise peavalu ja teised lood (1968)
  • The Merry Month of May (1971)
  • A Touch of Danger (1973)
  • Viet Journal (1974)
  • WW II (1975)
  • Whistle /Vilistage! (1978) (lõpetas Willie Morris)
  • To the End of the War /Sõja lõpuks (veel avaldamata)[4]

Adaptsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Siit igavikku" – samanimeline film 1953, TV-miniseriaal 1979, TV-jätkuseriaal 1980, muusikal Londoni Shaftesbury teatris 2013.[9]
  • "Nad käitusid liiga tormakalt" – samanimeline film 1958.
  • "Peenike punane joon" – samanimelised filmid 1964 (Marton) ja 1998 (Malick).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]