Jēkabs Osis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jakob Ohse.jpg

Jēkabs Osis (Jakob Ohse) (9. juuli 1860 Kabile, Kuramaa24. märts 1919 Voronež) oli läti filosoof.

Taluniku poeg. Õppis Tartu Ülikoolis 1877–1882 alul teoloogiat ning seejärel filosoofiat. Töötas Tartus filosoofia eradotsendina 1888–1889 ja professorina 1889–1918.[1]

Osis oli üks esimesi akadeemiliselt haritud läti filosoofe. Teda peetakse kriitilise personalismi loojaks. Osise tuntumate tööde seas on magistriväitekiri "Uurimusi substantsi mõistest Leibnizi filosoofias" ja doktoriväitekiri "Personalism ja projektivism Lotze filosoofias" (1896).

Osis oli seotud ka Läti Ülikooli rajamisega ning tahtis seal tööle asuda, kuid evakueerus Esimese maailmasõja tõttu Venemaale ja suri seal tüüfusse.

Teaduspublikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jakob Ohse. Zu Platons Charmides: Untersuchung über die Kriterien der Echtheit der platonischen Dialoge im allgemeinen und des Charmides im besonderen. Fellin: Feldt, 1886
  • Jakob Ohse. Untersuchungen über den Substanzbegriff bei Leibniz. Dorpat: Laakman, 1888
  • Gustav Teichmüller. Neue Grundlegung der Psychologie und Logik. Herausgegeben von J. Ohse, Breslau: W. Koebner, 1889.
  • Озе, Яков Фридрихович. Персонализм и проективизм в метафизике Лотце. Юрьев, 1896
  • Озе, Яков Фридрихович. К вопросу постановки преподавания философской пропедевтики в средней школе. Юрьев, 1911.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]