Jānis Pīnups

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jānis Pīnups (10. mai 1925 Pelēči (täna Preiļi piirkond), Läti – 15. juuni 2007) oli Läti metsavend ja viimane metsavend, kes tuli peidust välja, seda 1995. aastal.

Pīnups sündis Läti idaosas Pelēči küla lähedal, tal olid vennad Staņislavs ja Edvards ning õde Veronika. Tema perele kuulus 23,5 hektarit maad.

17. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Läti. Teise maailmasõja ajal surid Pīnupsi vanemad tüüfusesse, Pīnups õppis Jaunaglona ametikoolis, kuid kui juulis-augustis 1944 Punaarmee uuesti Läti okupeeris, mobiliseeriti Pīnups 26. augustil 1944 Punaarmeesse. Ta sai lühikese väljaõppe Aiviekstes ja septembris saadeti rindele, kus ta osales kahes lahingus. 19. septembril 1944 sai ta Madliena lähedal metsas põrutada ja kaotas teadvuse. Kui ta tuli teadvusele tagasi, nägi ta, et lahinguväli oli tühi ja kasutas võimalust väejooksuks. Ta alustas liikumist kodu poole Pelēčisse, mis oli 250 kilomeetri kaugusel. Ta pidi ka vältima Punaarmee patrulle, kuna oli näinud, kuidas varem olid kaks väejooksikut maha lastud. Peites end teeäärsetes metsades ja põõsastes, jõudis Pīnups Koknese külla, kus talumehed andsid talle tsiviilrõivad. Kojutallu Pelēčis jõudis Pīnups 7. oktoobri koidikul.[1][2] Kuigi mobilisatsioon okupeeritud territooriumitel on illegaalne, pidas Nõukogude Liit okupeeritud Balti riike Nõukogude territooriumiks ja elanikke Nõukogude kodanikeks, ning väejooksu peeti riigireetmiseks.

Pīnups oli võimetu kedagi tapma, ta oli kristlane ja palvetas iga päev. Ta kartis, et kui tema väejooksust teada saadakse, võidaks tema pere küüditada, mistõttu peitis ta end võimude eest üle 50 aasta, ainult tema vennad ja õde, ning mõned naabrid teadsid, et ta isegi on elus. Ta peitis end kodutalus ühes toas, lisaks oli tal ka peidik küünis. Ohu korral peitus ta metsa. 1950. aastatel ehitas Pīnupsi pere uue maja, vana jäi lagunema, ning Pīnups hakkas end seal peitma. Ta tuli majast päeva ajal välja ainult siis, kui naabrid ei saanud teda näha. Ta aitas ka oma vendi Staņislavsi ja Edvardsit ning õde Veronikat põllutöödega ning käis metsas seeni ja marju korjamas, kõike seda ainult ööpimeduse katte all. Staņislavs ja Veronika ei abiellunud kunagi, sest kartsid Jānise võimalikku paljastamist.

1965. aastal tõi Pīnupsi õde talle patareitoitega raadio, kust ta kuulas Läti uudiseid, õppides raadiot kuulates vene keelt. Kunagi 1970. aasta paiku jalutas Pīnups kogemata vallakeskusesse, kus ta bussipeatuses kohtus mehega, kes ütles, et ta tunneb Pīnupsit, kuid ei mäletanud tema nime, mispeale Pīnups põgenes kohe. Peale seda muutus ta veel valvsamaks, kuna peale ligi veerand sajandit peidus olemist oli ta kindel olnud, et keegi enam teda ei tunne. Kui Pīnups kord 1980. aastate lõpus nihestas pahkluu, läks ta vallakeskusesse Preiļisse haiglasse Staņislavs Kurmise valenime all. Tal ei olnud kunagi Nõukogude Liidu passi.

Samal ajal surid ka Pīnupsi vennad, ainult õde oli veel elus. Ta ei saanud käia õel abiks puid lõhkumas, kuna õe naabrid olid talt kord küsinud, kes tal aeg-ajalt külas käis. Kui keegi Pīnupsi kohta küsis, olevat õde öelnud, et ta suri sõjas.

21. augustil 1991 Läti taasiseseisvus. Kuigi Pīnups oli sellest teadlik, ei tulnud ta endiselt peidust välja, kuna Lätis viibisid endiselt Nõukogude (hiljem Venemaa) väeüksused. Siiski oli ta viimastel aastatel rahulikum, käies mõnikord ka kirikus ja teistes linnades. Viimased Vene väed lahkusid Lätist 31. augustil 1994. Pīnups tuli peidust välja 9. mail 1995 ja läks Pelēči valla politseijaoskonda, rääkides politseinikele oma loo. Pīnupsile anti Läti kodakondsus ja ta asus elama oma õe juurde, käies igal pühapäeval kirikus. Algselt oli Pīnupsit pensioniks sobimatu, talle maksti vaid 25 latti kuus abirahasid, kuid hiljem võeti arvesse tema teenistust Läti rahvale. Pīnupsi õde Veronika suri 2004. aastal, ning ta jäi majja üksi elama kuni surmani 15. juunil 2007. Tema kodutalu vana maja, kus ta end varjas, lammutati, ning tema kodutalu kuulub tema venna Edvardsi lapselapse Jānis Sokolovskise perele.[3]

2015. aastal kirjutas Läti päritolu Austraalia näitekirjanik Jānis Balodis Pīnupsist inspireeritud näidendi pealkirjaga "Mežainis" (Metsamees).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Jānis Pīnups: a Latvian soldier for whom the Second World War finished in 1995". 16. juuni 2017. Vaadatud 12. märts 2020.
  2. "Stāsts par Jāni Pīnupu". Vaadatud 12. märts 2020.
  3. "Jānis Pīnups". Timenote. Vaadatud 12. märts 2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

https://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:PgXQ4O1Kgr8J:panzer.vip.lv/forums.php%3Faction%3Dvthread%26forum%3D8%26topic%3D77%26page%3D57+&cd=1&hl=es&ct=clnk&gl=es