Jõudude tasakaal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jõudude tasakaal (inglise keeles Balance of Power) on levinud teooria, mis väidab, et palju rohkem kui majanduslikke või poliitilisi vahendeid kasutades on tõenäoline tagada rahu ja riikide julgeolek vaenutsevate või rahvusvahelise ülevõimu pärast konkureerivate riikide sõjaliste jõudude tasakaalus hoidmisega. Peetakse silmas, et konflikti olukorras sellest eemale jäävad riigid osutavad toetust nõrgemale, et tülialuses piirkonnas või rahvusvahelises süsteemis tervikuna säiliks tasakaal. Selle saavutamise valemi pakkus omal ajal välja Preisimaa poliitik ja Saksamaa ühendaja Otto von Bismarck, kes kinnitas, et kogu poliitika tasakaalu küsimuses saab realiseerida kui kuuluda maailma kolme tugevama riigi hulka. See olevat ainus tõeline kaitse vaenulike koalitsioonide moodustamise vastu. Kuid ka siis valitsevat habras tasakaal, sest toimub pidev areng ning kerkib esile uusi huvisid.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Aegade jooksul on jõudude tasakaalu mõistet pidevalt kuritarvitatud ja antud sellele egoistlikke tähendusi. Korduvalt on püstitatud loosung “taotleme jõudude soodsat tasakaalu”. Ikka on üritatud saavutada ülekaalu või mingit eelist teise poole suhtes. Nii ongi võimu tasakaalu säilitamine kui välispoliitika teadlik element sama vana kui maailma rahvaste ajalugu. Seda mõistet kasutasid juba vanad kreeklased nii poliitiliste teoreetikutena kui ka praktiliste riigimeestena ajaloolane Thukydides (460 – 400 eKr) rääkis sellest oma elutöös "Peloponnesose sõja ajalugu". Korintoslaste sõnavõtud enne Pärsia sõdu kuni Peloponnesose sõja tagajärgedeni propageerisid, et impeeriumi ambitsioonidele ja tendentsidele, nagu need olid Ateenas, Spartas ja Thebas tuleb anda vastulöök, et vältida türannialiku linna tekkimist Kreeka linnriikide ühiskonnas.

Jõudude tasakaalu teooria tõusis reljeefselt esile renessansi ajastul 15. sajandil, kui Itaalia linnriikide valitsejad nagu Milano hertsog Francesco I Sforza ja Firenze valitseja Lorenzo de' Medici koos Itaalia Liiga ehk Kõige Pühama Liigaga üritasid jõudude tasakaalu saavutamiseks sõlmidas omavahelisi poliitilisi kokkuleppeid, et tõrjuda sissetungijate ähvardusi ja viia nende linnriikide vahelistes suhetes sisse uuendusi.

Enne Vestfaali rahu (1648), ehk Münsteri ja Osnabrücki rahulepinguid, mis lõpetasid Kolmekümneaastase sõja, domineeris rahvusvahelises suhtlemises universaalsus. Pärast Utrechti lepingut 1713. aastal muutus Euroopa rahvusvahelistes suhetes määravaks jõu tasakaalu doktriin. Jõu tasakaalu põhimõttest sai politoloogia aksioom. Preisimaa kuningas Friedrich Suur aga oli osav diplomaat ja väga edukas sõdija ning viis jõudude vahekorra tasakaalust välja. Napoleoni agressiivsus pani aluse koalitsioonide moodustamisele. Koalitsioonid hakkasidki seejärel Euroopas iseloomustama riikidevahelist militaarsuhtlemist, mille käigus igaüks püüdis oma huvide nimel hoolitseda selle eest, et kehtiks sõjaline tasakaal. Selleks on aegade jooksul sõlmitud arvukalt kokkuleppeid, mida on täidetud, kuid ka salaja või avalikult rikutud.

Jõudude tasakaalu saavutamiseks praktiseeriti pärast Napoleoni sõdade lõppemist 19. sajandi algusest kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni suurema või väiksema edukusega status quo säilitamist. Hoolitseti selle eest, et ükski riik ei oleks küllalt tugev saavutama ülejäänute suhtes sõjalist ülekaalu, mis ohustaks nende julgeolekut. Sel perioodil olid kõik tollased Euroopa juhtriigid Austria, Prantsusmaa, Preisimaa, Suurbritannia ja Venemaa enam-vähem võrdse sõjalise võimsusega. Niipea kui mõni nendest ilmutas mingeid plaane muutuda agressiivseks või ohustada üldist rahu, koondusid teised, kas teadlikku poliitikat ajades või vaistlikult, tema vastu.

Maailmakord[muuda | muuda lähteteksti]

Teooria näeb ette, et tasakaal võib olla nii globaalne, piirkondlik kui ka kohalik. Kuid ajalooline tegelikkus on paika pannud, et maailmakord võib avalduda kolme põhitüübi kaudu. Need on unipolaarne, bipolaarne ja multipolaarne.

Unipolaarne (ühepolaarne) on see maailmakord, kus jõudude tasakaalu pole ja võim on koondatud ühel või teisel moel hegemoonile. Võimalik on ka selline ühepolaarsus, kus valitseja, kes pole hegemoon, jälgib globaalse ühiskonna kõigi liikmete tegutsemist teatud seaduste raames, mida tunnustavad kõik ühiskonna liikmed.

Bipolaarne (kahepolaarne) jõudude jaotus jaguneb kahe dominandi vahel ja tähendab globaalses plaanis maailma jagamist mõjusfäärideks kahe võimupositsiooni vahel. Selleks luuakse sõjalis-poliitilisi blokkide, et rajada hädavajalikke ideoloogilisi, usulisi ja kultuurilisi tõkkeid. Kahepolaarse maailmakorra parima ajaloolise näite leiab Külm sõja perioodist. Sel ajal jagunes maailm selgelt kaheks leeriks, mille dominantideks olid Nõukogude Liit ja USA. 20. sajandi teine pool oligi inimkonna ajaloos ainus periood, mil absoluutselt kogu maailm jagunes kaheks leeriks. Erandid selles süsteemis olid individuaalsed ja väljendusid selles, et väikesed ja strateegilisest seisukohast tähtsusetud riigid olid end kuulutanud neutraalseteks. Bipolaarsuse erisuseks võib mõnel juhul olla olukord, kus kaks vastandlikku leeri ühinevad võrdsetel tingimustel. Näiteks Teise maailmasõja ajal Hitleri-vastane koalitsioon Ameerika Ühendriikide, NSV Liidu ja Suurbritannia koosluses Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vastu.

Multipolaarsus (mitmepolaarne) on maailmakorra süsteem, milles paljudel (vähemalt kolmel) riigil on ligikaudu võrdne majanduslik ja sõjaline potentsiaal. Multipolaarne maailm kujunes välja 21. sajandi alguseks. Mitmepolaarne süsteem on kõigist olemasolevatest jõudude tasakaalu säilitamiseks kõige stabiilsem. Seal on rikkalik tingimuste valikuvõimalus ning võimalik piiramatu kehtivusaeg.

Kuidas on toimitud?[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Esimest maailmasõda lülitusid varasemast palju aktiivsemalt rahvusvahelise jõudude tasakaalu säilitamise süsteemi Ameerika Ühendriigid ja Jaapan. Huviliste ringi laienemine tingis, et jõudude tasakaalu küsimus kujunes suureks rahvusvaheliseks mureküsimuseks ning võitlustandriks. Riigid püüdsid oma ellujäämise kindlustamise nimel takistada teistel riikidel domineeriva sõjalise võimu saavutamist. Kui mõni konkureeriv riik muutus teistest palju tugevamaks, siis kasutas allajäämise ohus olev riik oma nõrgemate naabrite annekteerimise taktikat ja demonstreeris selle kaudu oma suurenevat sõjalist jõudu. Eeldades, et see taastab sõjalise tasakaalu.

Teisalt, juhtudel, kui mõni agressiivne suurriik on üritanud jõude tasakaalu väärata, on teised, vaatamata nende ideoloogilistele ja majanduspoliitilistele erinevustele, oma jõud ühendanud. Näiteks NSV Liit ja USA Teise maailmasõja ajal. Sellises olukorras on peamiseks liikumapanevaks jõuks soov tagada suurriigile otsustav sõnaõigus. Sageli on seda tehtud väiksemate riikide arvel, Nii juhtus kui 20. sajandi keskel viidi suurriikide huvides läbi Euroopa jagamine, sealhulgas Poola tükeldamine ja Balti riikidelt iseseisvuse võtmine.

Külma sõja perioodil 1947–1991. aastatel oli suurriikide jõudude tasakaalus hoidmine peamine rahvusvahelise suhtlemise teema. Sellel perioodil oli küsimuseks demokraatliku maailmakorra ja kommunistliku süsteemi ideoloogilise, poliitilise, majandusliku ning militaarse tasakaalu küsimus. Sõjalise tasakaalu nimel käis USA ja Nõukogude Liidu vahel võidurelvastumine, mida käsitleti kui hädavajalikku vahendit üldise rahu ja julgeoleku saavutamiseks. Selle nimel kasutasid mõlemad riigid nende ümber koondunud liitlaste või nende poolt allutatud (okupeeritud) riikide majanduslikku ja sõjalist potentsiaali. Sisuliselt kujunes selles võitluses peamiseks riikide enda juhtiva positsiooni tagamine, mitte niivõrd üldine rahu, julgeolek või õiglus. Mõlemad superriigid olid meelsasti valmis ohverdama nii oma elukorralduse põhimõtteid kui ka väikeriikide enesemääramise õigust. Korduvalt oldi valmis loobuma ka rahust, kui tekkis oht, et olukord läheb ühe või teise poole kahjuks tasakaalust välja.