Järelhooldus
Järelhooldus (ingl continued care) on vanemliku hooleta noorele mõeldud sotsiaalteenus, et toetada tema toimetulekut ning õpingute jätkamist iseseisvasse ellu astumisel pärast asendushoolduse või eestkoste lõppemist.
Noorel on õigus saada kohalikult omavalitsuselt abi juhtumiplaani alusel, millega tagatakse talle eluase ning vajaduspõhised toetavad teenused ja toetused. Noorel on õigus saada kohalikult omavalitsuselt järelhooldust õpingute jätkamisel kuni 25. eluaastani. Samuti on õigus saada järelhooldust kuni 25-aastasel noorel, kes on eestkostel, ja kuni 21-aastasel noorel, kes ei õpi. Rahaline tugi noorele tuleb kohaliku omavalitsuse eelarvest ja noor ka ise panustab järelhooldusteenusesse rahaliselt. Kohalik omavalitsus saab riigieelarvest määratud toetust, et osutada ja korraldada järelhooldusteenust ning toetada hooldusperesid. Toetus jaotatakse erinevate kohaliku omavalitsuse allasutuste vahel proportsionaalselt järelhooldust vajavate noorte arvu järgi ja vastava arvutuskäigu järgi.[1]
Seadusloome[muuda | muuda lähteteksti]
Järelhoolduse korraldamist Eesti Vabariigis reguleerib sotsiaalhoolekande seadus: järelhooldusteenus on sotsiaalteenus, et toetada asendushoolduselt ja eestkostelt lahkuva noore iseseisvat toimetulekut ning õpingute jätkamist.[2]
Noore õigusi järelhoolduse kontekstis kaitsevad Euroopa sotsiaalharta artiklid, eriti artikkel 17. Selle eesmärk on lapsele ja noorele tagada võimalused oma isiksuse, füüsiliste ja vaimsete võimete täielikuks arenguks koostöös avalik-õiguslike ja eraõiguslike organisatsioonidega:
- tagada lapsele ja noorele vajalik hooldus, abi, haridus ja väljaõpe, et tema vanemad saaksid antud kohustusi aidata täita läbi vastavate teenuste;
- kaitsta last ja noort hooletussejätmise, vägivalla ja ärakasutamise eest;
- tagada riigipoolne kaitse ja eriabi lapsele ja noorele, kes ajutiselt või alaliselt on ilma jäänud oma perekonna toetusest;
- tagada lapsele ja noorele tasuta alg- ja keskharidus ning soodustada regulaarset kooliskäimist.[3]
Samuti kajastab artikli 13 kolm lõiget elluastuva noore õigust saada sotsiaal- ja meditsiiniabi:
- tagada piisav abi ja haigestumise korral sobilik hooldus, kui isikul ei ole piisavalt elatusvahendeid ja sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitisi enda elatamiseks;
- tagada sotsiaal- ja meditsiiniabi saanud isiku poliitiliste või sotsiaalsete õiguste puutumatus;
- õigus saada nõustamist või isiklikku abi, et ennetada või aidata isikul või tema perekonnal leida väljapääs puuduses elamisest.[3]
Riskid[muuda | muuda lähteteksti]
Asendushoolduselt iseseisvasse ellu suunduva noore riskid elus hakkama saamiseks on suuremad kui n-ö tavalises perekonnas kasvanud noorel, kuna tal on väga vähe perekondlikke, hariduslikke või majanduslikke ressursse või puuduvad need ressursid sootuks. Sellisel noorel on ka suurem risk vaimseteks häireteks, kriminaalseks tegevuseks, seadustega pahuksisse minekuks, kodutuks jäämiseks, saada väärkoheldud, vastuvõtlikkus seksuaalsel teel levivatele haigustele ja planeerimatutele rasedustele. Noorel on sügav puudus kiindumussuhetest ja piiratud sotsiaalsed oskused. Temaga asendushooldusel tegelenud inimestel olid tavaliselt talle väga väikesed ootused. Enamasti ei ole sellisel noorel endal ka plaane edasiseks eluks.[4]
Traditsiooniliselt käsitletakse noore iseseisvumist selgesti määratlevate etappidena:
- vanematest eraldi elama asumine;
- majandusliku iseseisvumise saavutamine tööle asumise kaudu;
- oma perekonna loomine.
Vanade käsitluste järgi on noor astunud iseseisvasse ellu ja saanud täiskasvanuks, kui ta on omandanud iseseisvuse nii sotsiaalselt kui ka kogemuslikult.[5] Alates 20. sajandi lõpust ei allu noorte individuaalsed elutsüklid enam ühiskondlikult ja kultuuriliselt määratletud selgepiirilistele eluetappidele, vaid nende endi otsustele. Perioodid eri eluetappide vahel on väga erinevad. Keeruline on määratleda, millal noorest on saanud iseseisev täiskasvanu.[6]
Toetusvõimalused[muuda | muuda lähteteksti]
Teenused[muuda | muuda lähteteksti]
Asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvad noored vajavad järelhooldusteenust, hoolimata sellest, kui tublid ja hakkajad nad asendushooldusel olles olid. Noortel, kes on saanud järelhooldusteenust, on elu stabiilsem, nad jõuavad paremini edasi õpingutes ning õppe- ja tööpraktikal. Nende elukvaliteet on parem ja positiivsemate tulemustega kui nendel noortel, kes väljuvad asendushoolduselt ilma mingi toetuseta iseseisvasse ellu.[4]
Järelhooldusteenus sõltub noore hinnatud vajadustest. Noortel on erinevad vajadused ning vastavalt sellele kujuneb ka teenuse sisu.[7] Järelhooldusteenuse osutamise aluseks on koostatud juhtumiplaan, kuhu on välja toodud vajaduspõhised toetavad teenused, tagatud eluase ja toetused.[1] Koostöös noorega koostatakse elluastumiskava, pakutakse noorele nõustamist, isiklikku tuge, tulemuste jälgimist ja ülevaatamist. Vajaduste hindamisse kaasatakse kõik asjaosalised, kes on varem tundnud huvi asendushoolduselt lahkuva noore käekäigu vastu, ning asjakohased teenuseosutajad.[8]
Elluastumiskava tuleb vaadata regulaarselt üle, kuid mitte kauem kui iga kuue kuu tagant, et noore vajadused oleksid ajakohaselt tagatud. Vajadusel tehakse muudatusi kavas. Sellega ka tagatakse, et vastutavalt teenuseosutajalt saadaolev rahaline ja muu abi saadakse elluastumiskava kohaselt. Noore soove arvestades võib elluastumiskava regulaarse ülevaatamise puhul suhelda kohtudes või ka telefoni, kirja, meili teel.[8]
Kohalik omavalitsus peab tagama noorele sellise eluaseme, mis vastab tema vajadustele. Tagatud eluasemeks saab kohalik omavalitsus pakkuda sotsiaaleluruumi, renditud eluaseme, ühiselamukoha, asenduskodu, perekodu, hooldusperekodu või muu sobiliku eluaseme, mis vastab eluruumile sätestatud nõuetele. Et võimaldada noorele suuremat tuge, võib tema endine asendushooldusteenuse osutaja osutada nii eluasemeteenust kui ka teisi tugiteenuseid. Soovitatav ei ole noorele osutada eluasemeteenust asendushooldusega samades ruumides, kuna järelhooldusteenuse mõte on iseseisva toimetuleku toetamine, kuid asendushooldusteenuse sisu ja olemus on teistsugune.[1]
Noore elukorraldus vajab tervikuna planeerimist, mitte ainult eluaseme tagamist. Noor peab saama võimaluse iseseisvalt oma elu korraldada, saades selleks piiratud tuge. Hinnatud vajaduse põhiselt on selleks noore iseseisva toimetuleku ja õppimise toetamine, tugi töö leidmisel ja säilitamisel, tugi eluliste oskuste õppimisel, psühholoogiline nõustamine, võrgustikutöö ja nõustamisrühmad, tugi huvi- ja spordialade pakkumisel, tugi tervishoiu teenuste osutamisel, tugi erivajaduste, puude, raseduse ja lapse hooldamisel.[1]
Kohaliku omavalitsuse rahanduspoliitika peab püüdma tagada asendushoolduselt lahkuvale noorele ülalpidamistoetuse ja kohase elamispinna või rahalised vahendid selle soetamiseks. Perekond pakub tuge ja toetust oma lapsele, nii peab kohalik omavalitsus suutma asendada lapsele tema perekonda, osutades elluastuvale noorele mitmesuguseid teenuseid. Järelhoolduse ajal peavad prioriteetsed kulutused olema seotud hariduse omandamise (sealhulgas stipendium kõrghariduse omandamiseks), tööle saamise ja töötamise ajal seonduvate kulutustega, majutuse ja enda ülalpidamisega, reisikuludega.[8] Järelhooldusteenusel olevale noorele on ette nähtud tema isiklike kulutuste katteks summa 240 eurot ühes kuus ja 2880 eurot ühes aastas.[1]
Koordineeriv roll elluastuva noore elus on kohalikul omavalitsusel, kes vastutab noore eest. Rollil on kaks eesmärki:
- hoolduse jätkuvuse tagamine annab positiivseid tulemusi noore enesehinnangule ning enesetunnetusele;
- vältida vaidlusi kohalike omavalitsuste vahel selle üle, kes teenuste osutamise eest vastutab.[8]
Tugiisikuteenus[muuda | muuda lähteteksti]
Tugiisikuteenus (inglise keeles support person service) on mõeldud asendushooldusteenuselt või perekonnast või eestkostelt järelhooldusteenusele või iseseisvasse ellu astuvale noorele, et tagada sujuvam üleminek ning vältida võimalikke riske ja ohtusid. Samuti lapseootel olevale või juba emaks saanud noorele. Oluline ei ole, kas noor on samal ajal ka järelhooldusteenusel või mitte.
Tugiisik toetab noore astumist sujuvamalt iseseisvasse ellu:
- andes teavet teenustest ja toetustest, millele noorel on õigus;
- olles abiks asjaajamisel ja erinevate asutustega suhtlemisel, tööle kandideerimisel vms;
- olles toeks sobivate võimaluste leidmisel õpinguteks, töötamiseks, huvitegevuseks jms;
- olles toeks igapäevase argieluga toimetulekul (eelarve planeerimine, eluasemega seotud toimingud, toiduvalmistamine jm kodutööd);
- nõustades vanemlike oskuste arendamisel;
- olles toeks noore iseseisvuse ja vastutusvõime tugevdamisel.
Tugiisikuteenuse saamiseks on vaja juhtumiplaani, kuhu on märgitud teenuse sisu kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja poolt. Edasi tegeleb Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseosakonna projektijuht, kes leiab vastavad piirkonna teenuseosutajad ning nii algab ühine koostöö. Tugiisikuteenus võiks alata võimalikult vara, isegi kuus kuud enne elluastumiskava, et noor harjuks tugiisikuga ja oleks noorel lihtsam usaldada professionaali. Noortel, kellel on raskusi iseseisvas elus toimetulemisega, võivad samuti kasutada teenust. Teenuse osutamise vajadust hinnatakse jooksvalt. Rahastamine toimub Euroopa Liidu Sotsiaalfondist ning kohalik omavalitsus saab teenust tasuta osutada.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sotsiaalministeerium. (2018). "Järelhooldusteenus"
- ↑ Sotsiaalhoolekandeseadus. (2018). Riigi Teataja I, 26.06.2018, 18
- ↑ 3,0 3,1 Euroopa Sotsiaalharta. (1996). Riigi Teataja II, 03.05.1996; Riigi Teataja II, 2000, 15, 93.
- ↑ 4,0 4,1 Gradaillea, R., et al. (2018). Transition to adulthood from foster care in Spain: a biographical approach. Children and youth services review, 89(89), 54–61. doi: https://doi.org/10.1016/j.childyouth.2018.04.020
- ↑ Bagnall, N. (2005). Youth transitions in a globalised marketplace
- ↑ Heinz, W. R. (2009). Youth transitions in an age of uncertainty. Handbook of youth and young adulthood: new perspectives and agendas (pp. 1-11)
- ↑ Sotsiaalkindlustusamet. "Soovituslikud juhised kohaliku omavalitsuse üksusele asendus- ja järelhooldusteenuse korraldamiseks"
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Sotsiaalministeerium. (2011). "Suunised praktikutele: asendushoolduselt lahkumine ja järelhooldus"
- ↑ Sotsiaalkindlustusamet. (2018). Asendushoolduse tugiteenused"