Jämejalg

Jämejalg
Jämejalg
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes;
Sugukond	Jämejalglased Burhinidae;
Perekond	Jämejalg Burhinus;
Liik	Jämejalg;
Binaarne nimetus
	Burhinus oedicnemus; (Linnaeus, 1758)
	; Jämejala levila; – pesitsusala; – aasta läbi; – talvitusala
Sünonüümid
	Charadrius oedicnemus

Jämejalg (Burhinus oedicnemus) on jämejalglaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Jämejalg on 400–440 mm pikk. Tiib on 224–255 mm pikk, nokk 33–41 mm, jookse 67–83 mm, saba 113–129 mm.^[2] Kaalub 338–535 g.^[3]

Ülapool, kael, rind ja küljed on pruunid tumedate triipudega. Kurgualune ja kõht on valged. Silma all on tume triip. Nokk on kollane, nokaots on must. Jalad on kollakaspruunid. Silmad on suured ja kollast värvi.^[2]

Sarnaneb jõgi- ja kalda-jämejalaga, kuid jämejala tiival on valge mustade äärtega triip.^[2]

Alamliigid ja levik

Liigil on viis alamliiki:^[4]

B. o. distinctus (Bannerman, 1914) – El Hierrol, La Palmal, La Gomeral, Tenerifel ja Gran Canarial
B. o. harterti Vaurie, 1963 – Volga deltast Lääne-Hiina ja Pakistanini
B. o. insularum (Sassi, 1908) – Fuerteventurast Alegranzani
B. o. oedicnemus (Linnaeus, 1758) – Lõuna- ja Lääne-Euroopast Volga deltani
B. o. saharae (Reichenow, 1894) – Põhja-Aafrikas, Baleaaridel, Maltal, Türgis, Levandis, Iraagis ja Iraanis.

Burhinus indicus loeti varem jämejala alamliigiks B. o. indicus.^[4]

Põhja-Euroopa ja Kesk-Aasia jämejalad talvitavad Lõuna-Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas.^[3] Nad hakkavad lõuna poole lendama septembris või oktoobris. Talvitusalalt lendavad nad tagasi märtsi lõpus või aprillis.^[2]

Pürenee poolsaare jämejalad on paigalinnud. Põhja-Aafrikas pesitsejad rändavad mõnikord Saharast lõuna poole. Kanaari saarte jämejalad lendavad mõnikord ühelt saarelt teisele.^[3]

Jämejalg on Eestis eksikülaline.^[5]

Elavad rohtlates, nõmmedel, põldudel ja poolkõrbetes.^[3]

Toitumine

Toituvad putukatest ja nende vastsetest, vihmaussidest, tigudest,^[3] ämblikest, tuhatjalgsetest,^[6] väikestest närilistest, roomajatest^[3] ja teiste lindude munadest.^[2] Võivad süüa ka seemneid.^[3]

Toituvad üksi, paarides või kuni 6-linnulistes parvedes. Tavaliselt toituvad öösel.^[3]

Pesitsemine

Pesitsevad üksikult, kuid pesad võivad asuda lähestikku. Pesitsevad maapinnal lohus, mis võib olla rohuga vooderdatud. Lohu ümber on tihti asetatud kivid, teokarbid ja taimed.^[3]

Põhja-Aafrikas pesitsevad märtsist juunini, Kanaaridel veebruarist juunini, Suurbritannias alustavad pesitsemist aprillis. Kurnas on kaks muna.^[3] Mune hauvad mõlemad vanemad^[6] 24–26 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 36–42 päeva vanuselt.^[3]

Looduslikud vaenlased

Jämejala mune söövad must-harksaba, harakas, hakk, rebane, mäger, trepi-roninastik ja harilik sisalikumadu.^[7]

Viited

↑ BirdLife International (2018). Burhinus oedicnemus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
1 2 3 4 5 Hayman, Peter; Marchant, John; Prater, Tony (1986). Shorebirds: an identification guide to the waders of the world (inglise). Boston: Houghton Mifflin company. Lk 238–239. ISBN 0-395-37903-2.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 361. ISBN 8487334202.
1 2 "Buttonquail, thick-knees, sheathbills, plovers, oystercatchers, stilts, painted-snipes, jacanas, Plains-wanderer, seedsnipes". IOC World Bird List. Vaadatud 26. detsembril 2025.
↑ Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 9.
1 2 Green, R. E.; Tyler, G. A.; Bowden, C. G. R. (2000). "Habitat selection, ranging behaviour and diet of the stone curlew (Burhinus oedicnemus) in southern England". Journal of Zoology. 250: 161–183. DOI:10.1111/j.1469-7998.2000.tb01067.x.
↑ Solís, J. C.; de Lope, F. "Nest and Egg Crypsis in the Ground-Nesting Stone Curlew Burhinus oedicnemus". Journal of Avian Biology. 26 (2): 135–138. DOI:10.2307/3677062.

Välislingid

Jämejalg andmebaasis eElurikkus

[1] BirdLife International (2018). Burhinus oedicnemus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.

[Hayman-2] 1 2 3 4 5 Hayman, Peter; Marchant, John; Prater, Tony (1986). Shorebirds: an identification guide to the waders of the world (inglise). Boston: Houghton Mifflin company. Lk 238–239. ISBN 0-395-37903-2.

[del_Hoyo-3] 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 361. ISBN 8487334202.

[IOC-4] 1 2 "Buttonquail, thick-knees, sheathbills, plovers, oystercatchers, stilts, painted-snipes, jacanas, Plains-wanderer, seedsnipes". IOC World Bird List. Vaadatud 26. detsembril 2025.

[Kumari-5] Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 9.

[Green-6] 1 2 Green, R. E.; Tyler, G. A.; Bowden, C. G. R. (2000). "Habitat selection, ranging behaviour and diet of the stone curlew (Burhinus oedicnemus) in southern England". Journal of Zoology. 250: 161–183. DOI:10.1111/j.1469-7998.2000.tb01067.x.

[Solís-7] Solís, J. C.; de Lope, F. "Nest and Egg Crypsis in the Ground-Nesting Stone Curlew Burhinus oedicnemus". Journal of Avian Biology. 26 (2): 135–138. DOI:10.2307/3677062.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]