Instrumentaallennureeglid

Instrumentaallennureeglid on lennundusseaduses esitatud reeglite kogum, mis kehtib kõikile instrumentaallende sooritavatele pilootidele.

Instrumentaallennuks loetakse lendu, mis toimub silmsideta maapinna ja horisondiga ning selleks nõutakse eraldi koolitust ja lubasid. Üldiselt leiavad instrumentaallennud aset sellistes ilmastikutingimustes, mil nähtavus on allapoole visuaallennu nähtavuspiiri nõuetest (ik VMC - Visual Meteorological Conditions). Instrumentaallennuks on kohustatud lendurid, kes lendavad visuaallennuks ebapiisavate ilmastikuolude korral, kuid instrumentaallendu võib läbi viia ka visuaallennuks sobilikes tingimustes.

Teatud tingimustel on võimalik saada lennujuhilt luba Eri-VFR-lennuks (ik VFR – Visual Flight Rules). See on luba, mis annab õiguse piloodil juhinduda temale nähtavast ka tingimustes, mis muidu läheksid vastuollu lennureeglitega. Täpsed VMC miinimumid on kirjeldatud Teede- ja Sideministri määruses 66 sektsioonis “Lisa”.

Instrumentaallennupädevus

Instrumentaallennureeglid hõlmavad lennuteekonda, navigatsiooni, sidevahendeid, ilmaolusid ja muid lennundusega seotud faktoreid, mis mõjutavad ohutut lendamist, sellest tuleneb ka vajadus eripädevuseks. Instrumentaallennupädevuse (ik IR – Instrument Rating) taotlemiseks Eesti Vabariigis tuleb tõestada teoreetiliste oskuste taset järgmistes eksamites:

1) lennundusõigus;

2) üldteadmised õhusõidukitest ja lennuinstrumentidest;

3) lennu planeerimine ja lennu kulgemise jälgimine;

4) inimvõimed;

5) meteoroloogia;

6) raadionavigatsioon;

7) instrumentaallennureeglite kohane (IFR) side.

Need seitse eksamit peaksid tõendama piloodi pädevust.

Piloodi oskus juhtida õhusõidukit lähtudes vaid instrumentidest tähendab seda, et piloot peab mõistma ning tundma kasutatavaid instrumente. Lennuajaloo vältel on juhtumeid, kus piloodi suutmatus mõista instrumendil kuvatud andmeid on viinud katastroofsete tagajärgedeni .

Nähtavuspiirid, millest alates muutub instrumentaallend kohustuslikuks lennureegliks sätestab Eestis Teede- ja Sideministri määrus 66 [1], kuid Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik lähtub lennundusseaduse koostamisel Euroopa Komisjoni seadustest ning määrustest .

Pardainstrumendid

Õhusõiduki pardal on mitmeid näidikuid/instrumente, millest vaid osa on instrumentaallennul hädavajalikud. Olulisemad pardainstrumendid on:

• aviohorisont – näitab, millises asendis on lennuk horisondi suhtes

• pneumaatiline kiirusenäidik – näitab õhusõiduki kiirust õhu suhtes

• kõrgusmõõtur – näitab õhusõiduki kõrgust merepinna/lennuvälja suhtes

• variomeeter – näitab õhusõiduki vajumis- või tõusukiirust (kiiruse vertikaalkomponendid)

• kohtumisnurga mõõtur – näitab, millise nurga all kohtub lennuki tiib õhuvooluga.

Erinevatel õhusõidukitel on ka muid lisainstrumente, mida siin pole mainitud.