Mine sisu juurde

Inna Rose

Allikas: Vikipeedia

Inna Rose (sündinud 10. aprillil 1958 Tomskis Vene NFSV-s) on eesti laskur, kolmekordne maailmameister (1982 ja 1985) ning maailmarekordi püstitaja (1985) naiskondlikus püstolilaskmises.[1]

Inna Rose on lõpetanud 1976. aastal Türi Keskkooli ning õppinud aastatel 1984–1987 Tallinna Pedagoogilises Instituudis kehakultuuri.

Sportlastee

[muuda | muuda lähteteksti]

Lasketreeninguid alustas Rose 1972. aastal Paides Rein Valdru treeningurühmas, hiljem juhendas teda Jüri Talu.

1975. aastal tuli ta (16-aastaselt) individuaalselt Nõukogude Liidu noortemeistriks (üldarvestuses, kus noormehed ja neiud võistlesid koos) spordipüstoliharjutuses. Lisaks sai ta naiskondlikult spordipüstoliharjutuses 2. ja õhupüstoliharjutuses 3. koha.[2][3][4]

Inna Rose kutselise sportlase karjäär, millele ta sai täie jõuga pühenduda pärast keskkooli, kulges algul peamiselt Riias, kus ta kuni abiellumiseni elas.[5]

Aastatel 1976–2007 kuulus Rose Eesti ning 1980–1988 ka Riia ASK ja Nõukogude Liidu koondvõistkonda püstolilaskmises.

1982. aasta maailmameistrivõistlustel võitis ta NSV Liidu naiskonna koosseisus kuldmedali spordipüstoliharjutuses (30 + 30 lasku) ja sama ala individuaalarvestuses hõbemedali ning õhupüstoliharjutuses (40 lasku) võistkondliku kuldmedali ja individuaalarvestuses pronksmedali. 1985. aasta maailmameistrivõistlustel sai ta kuldmedali naiskondlikus arvestuses õhupüstoliharjutuses.

1985. aasta Euroopa meistrivõistlustel püstitas ta Nõukogude Liidu naiskonna koosseisus õhupüstoliharjutuses maailmarekordi.[1]

Inna Rose osales esimese Eesti naislaskurina 1992. aasta suveolümpiamängudel Barcelonas, kus sai õhupüstoliharjutustes 21. ja spordipüstoliharjutustes 35. koha.[1] Sealsed tulemused valmistasid talle pettumuse. Pärast Eesti taasiseseisvumist valitsenud majanduslikus kitsikuses olid treenimis- ja rahvusvahelistele võistlustele pääsemise võimalused järsult vähenenud ning ka alaliidult ei tulnud enam piisavat toetust, mis oleks motiveerinud Inna Roset tippspordi tasemel edasi treenima. 1994. aastal ta taanduski tippspordist.[6][7]

Ta on olnud suurmeister (1981, 1993) ja Nõukogude Liidu teeneline meistersportlane (1984).

Saavutusi tiitlivõistlustel

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kolmekordne maailmameister NSV Liidu naiskonnas (1982, 1985), MM-i individuaalne hõbe ja pronks (1982)
  • Euroopa meister õhupüstolinaiskonnas (1985), individuaalne EM-hõbe (1981), naiskondlik viiekordne EM-hõbe (1981, 1984, 1985, 1986, 1987)
  • Barcelona olümpiamängudel 1992. aastal õhupüstoliharjutuses 21. koht, spordipüstoliharjutuses 35. koht
  • Sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel võitnud viis pronksmedalit Eesti naiskonna liikmena (1995, 2000, 2001)

Saavutusi Eesti meistrivõistlustel

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti meister

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1974–2006 individuaalarvestuses 19 korda (lisaks võitnud 12 hõbedat ja 1 pronksi)
  • 1984–2001 naiskondlikus arvestuses 13 korda (lisaks võitnud 3 hõbedat ja 1 pronksi)

Eesti rekordid

[muuda | muuda lähteteksti]

Inna Rose püstitas aastatel 1976–1994 individuaalarvestuses 11 Eesti rekordit ja kuulus aastatel 1976–2001 kuue naiskondliku rekordi parandajate hulka.

Isiklikke rekordeid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Spordipüstoliharjutuses 30 + 30 lasku – 594 p (1988)
  • Õhupüstoliharjutuses 40 lasku – 391 p (1990)
  • Vabapüstoliharjutuses 30 lasku – 278 p (1979)

Pärast tippspordist loobumist on Rose võistelnud sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel ja võitnud sealgi medaleid.[8][9]

1981. ja 1982. aastal oli ta Eesti parim naissportlane.

Ta on andnud osa oma tippspordis võidetud auhindu Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogudesse ning Männiku lasketiiru ekspositsiooni.[10]

Muu spordiga seotud tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Inna Rose on töötanud Paide laste- ja noorte spordikoolis treeneri-instruktorina (1976–1978).

1994. aastast on ta teeninud Eesti kaitsejõududes, auastmelt kapral (2006). Olnud üksik-sidepataljoni juurde kuuluva spordirühma liige (2006).

Inna Rose on Järvamaa Laskespordiklubi liige.

Ta on olnud Eesti Laskurliidu juhatuse liige ja suhtekorralduskomisjoni esimees (2005–2017) ning Eesti Sportlaste Ühenduse juhatuse liige (2009–2024).

Ta on öelnud avalikes aruteludes sõna sekka näiteks teemadel, kuidas võiks riiklik spordisüsteem toetada lapsevanematest sportlaste sportimisvõimalusi ja motivatsiooni tippspordiga tegelda.[11]

Poliitiline ja ühiskondlik tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Inna Rose on olnud erakonna Isamaa ja Res Publica Liit (2011–2012) ning Eesti Vabaerakonna (2014–2018) liige.[12] 2022. aasta oktoobrist on ta erakonna Parempoolsed liige.

Ta on olnud kanepi legaliseerimist toetava MTÜ Eesti 420 juhatuse liige (2019–2024).[13]

Pärast tippspordist loobumist on ta teinud mitut liiki vabatahtlikku tööd, näiteks aidanud koguda raha vähihaigete abistamise fondi, omandanud vajaliku eriväljaõppe ning töötanud koroonapandeemia ajal vabatahtlikuna häirekeskuse infotelefonil, vastates eriolukorra pärast mures olnud inimeste kõnedele ja nõustades vaktsineerimisküsimustes. Alates 2020. aastate algusest osaleb ta heategevusprojektis "Vabatahtlik seltsiline", millega hoolitsetakse hoolt vajavate haigete ja eakate inimeste vaimse tervise eest.[14]

Inna Rose on sündinud Siberis, kuhu tema vanemad olid küüditatud Nõukogude okupatsiooni ajal Pälastvere mõisast. Pere naasis Eestisse, kui Inna oli nelja-aastane.[15]

Inna Rose on abielus ning tal on täiskasvanud tütar ja poeg.[16][17][18]

Pärast tippsportlaskarjääri lõppu pidas ta mõnda aega Tallinna vanalinnas naisterõivaste, jalatsite ja moekauba poodi.[19][20][21]

  1. 1 2 3 Biograafia ESBL-is (vaadatud 10.04.2015).
  2. ↑ Inna Rose elulugu ESBL-is. Vaadatud 04.03.2025.
  3. ↑ Aet Süvari. Inna Rose – unistustes baleriin, tegelikkuses meisterlaskja Eesti Päevaleht, 03.11.2008.
  4. ↑ Raadiosaade "Vana raud. Inna Rose" Inna Roset intervjueerib Taavi Libe. ERR Arhiiv, 20.07.2014.
  5. ↑ Pamela Parts. Meisterlaskja võitleb ebaõigluse vastu Järva Teataja, 17.11.2007.
  6. ↑ Pamela Parts. Meisterlaskja võitleb ebaõigluse vastu Järva Teataja, 17.11.2007.
  7. ↑ Tõnu Kees. Inna Rose väljus klaaspurgist Eesti Päevaleht, 31.10.1995.
  8. ↑ Aet Süvari. Inna Rose – unistustes baleriin, tegelikkuses meisterlaskja Eesti Päevaleht, 03.11.2008.
  9. ↑ Eesti kaitseväelased võistlevad Indias sõjaväelaste maailmamängudel Eesti Kaitseväe koduleht. 11.10.2007.
  10. ↑ Pamela Parts. Meisterlaskja võitleb ebaõigluse vastu Järva Teataja, 17.11.2007.
  11. ↑ Anu Säärits. Inna Rose: naissportlased on jäetud enda hoolde ERR Sport, 23.05.2015.
  12. ↑ Inna Rose Äriregistris (vaadatud 10.04.2018)
  13. ↑ Eestis registreeriti kanepi legaliseerimist taotlev MTÜ Eesti 420 Õhtuleht.ee, 14.02.2019.
  14. ↑ Inna Rose: "Projektis seltsilisena osalemine pakub mulle tõelist rõõmu" Maardu Panoraam, 29.03.2023.
  15. ↑ Pamela Parts. Meisterlaskja võitleb ebaõigluse vastu Järva Teataja, 17.11.2007.
  16. ↑ Andrus Nilk. Inna Rose: "Ma ei saa end laskmisest lahti rebida." Spordileht, 28.01.1991.
  17. ↑ Anu Säärits. Inna Rose: naissportlased on jäetud enda hoolde ERR Sport, 23.05.2015.
  18. ↑ Inna Rose – juhatuse liikme kandidaat Eesti Vabaerakonna nädalakiri. 15.04.2017.
  19. ↑ Aet Süvari. Inna Rose – unistustes baleriin, tegelikkuses meisterlaskja Eesti Päevaleht, 03.11.2008.
  20. ↑ Pamela Parts. Meisterlaskja võitleb ebaõigluse vastu Järva Teataja, 17.11.2007.
  21. ↑ Tõnu Kees. Inna Rose väljus klaaspurgist Eesti Päevaleht, 31.10.1995.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Inna_Rose&oldid=6990117"