Infektsioon immuunkomprimeeritud lapsel
Immuunkomprimeeritud laste infektsioonide käsitlus on mitmel põhjusel tõsine väljakutse nii pediaatritele kui ka infektsionistidele. Kõnealusele immuundefitsiidile tasub mõelda, kui infektsiooni tekitajaks on atüüpilised organismid või kui väikese patogeensusega tekitaja põhjustab tõsist või eluohtlikku haigestumist.[1]
Immuunkomprimeerivad seisundid[muuda | muuda lähteteksti]
Kaasasündinud immuunkomprimeerivatest seisunditest eristatakse B- ja/või T-raku defekte, makrofaagide ja tsütokiinide funktsiooni häireid, fagotsüütide düsfunktsiooni ning komplemendi süsteemi puudulikkust. Omandatud seisunditest väärtoitumine, viirusinfektsioonid (nt HIV), kasvajad, ravimid (nt glükokortikosteroidid, radio- ja kemoteraapia), trauma, metaboolsed häired ning keskkonna mõju.[2]
Enamlevinud haigused[muuda | muuda lähteteksti]
T-rakulise immuundefitsiidiga lastel on enim esinevaks infektsioosseks avalduseks äge/krooniline interstitsiaalne kopsuhaigus, mis on enamasti põhjustatud pneumocystise, RS-viiruse, paragripi viiruse, CMV või adenoviiruse poolt. Teine levinud haigus sellistel patsientidel on krooniline diarröa, tekitajateks enamasti krüptosporiidium, giardia lamblia või rotaviirus. Humoraalse immuunsuse defektiga patsientidel esineb antikehade puudulikkus, mis tõstab eelkõige nende infektsioonide riski, kus tekitajad tungivad läbi limaskesta barjääri – eeskätt gastrointestinaal- ja respiratoortrakti infektsioonid. Valdaval osal nendest patsientidest on rakuline immuunsus intaktne, seega viirustele ja seentele on immuunvastus adekvaatne. Peamised tekitajad on Haemophilus influenza ja Streptococcus pneumoniae. Kliiniliselt võivad avalduda kopsupõletiku, meningiidi või luu-liigesesüsteemi infektsioonidena, mis kulgevad enamasti raskelt, sepsisele omase pildiga. Gastrointestinaaltrakti infektsioonide tekitajateks on algloomad, eeskätt Giardia lamblia, ning infektsioon võib kulgeda kroonilise diarröa ja malabsorptsiooniga.[1]
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud patogeenide diagnostika ja ravi on lihtsam, kui atüüpiliste mikroorganismide tekitatud oportunistlikud infektsioonid, mille kulg on üldiselt raskem, pikaaegsem ning halvemini prognoositav. Täiendavate riskiteguritena väärivad mainimist kateetrite (nt tsentraalveenikateeter) olemasolu, limaskesta barjääride häiritus, korduv operatiivne sekkumine ja täiendavad teraapiad (nt keemia- ja kiiritusravi).[2]
Käsitluse esimeseks sammuks peaks olema peremehe immuundefekti põhjuse adekvaatne tuvastamine, mis viitab teatud spetsiifiliste organismide suhtes suurenenud vastuvõtlikkusele ning peremehe immuunsüsteemi võimekusele antimikroobsete preparaatidega sünergistlikult toimides kontrollida infektsiooni levikut.[2] Eelnevale täienduseks – peamine on siiski infektsiooni preventsioon. Vaktsineerimine, passiivne immunoprofülaktika ja antimikroobne kemoprofülaktika – kõik omavad olulist rolli olenevalt, missuguse infektsiooni ennetamisega on tegemist.[3] Passiivses immunoprofülaktikas rakendatavad meetodid: kätepesu seebi ja veega või alkoholil baseeruvate desinfektantidega, adekvaatne ja regulaarne suuhügieeni tagamine, kateetrite olemasolul nende regulaarne kontroll ja hooldus, infektsiooni põdevate inimestega kontakti vältimine, vajadusel kirurgilise maski kandmine, igasuguste loomadega (k.a koduloomadega) kontakti minimeerimine/vältimine.[4]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Sümptomitest võib immuunkomprimeeritud lastel esineda isoleeritult febriilsele kalduvat palavikku ning teised vastava elundisüsteemi infektsioonile viitavad sümptomid võivad puududa. (nt puudub lokaalne põletik ja turse, mis immuunkompenseeritud lapsel esineb). Teiseks valgeliblede vähesuse tõttu on infektsiooni kulg kiiresti progresseeruv kuni sepsise ning surmani. Kolmandaks immuunsüsteemi alanenud võimekuse tõttu reageerib organism tekitajale olulise latentsiga võrreldes immuunkompenseeritud lapsega. Tegurid, mis võivad suurendada immuunkomprimeeritud lapse infektsiooni riski: madal valgete vereliblede hulk, eeskätt neutropeenia ja lümfopeenia prevaleerumine, lisaks seedetrakti põletikulised haigused ning tsentraalveenikateeter kui võõrkeha.[5]
Viimastel kümnenditel on tänu meditsiini arengule immuunsüsteemi häirete diagnostika oluliselt paranenud, mis võimaldab ravida immuunkomprimeeritud patsientidel tekkivaid infektsioone ja teha tõhusamat profülaktikat. Siiski on oluline propageerida vaktsiin-ennetavate infektsioonide suhtes vaktsineerimise olulisust ning nõustada lapsevanemaid passiivse immuunprofülaktika tähtsuse osas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Algar V, Novelli V. Infections in the immunocompromised host. Paediatrics and child health. 2007; 132-136.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Padayachy L.C, Fieggen A.G. Infections in the immunocompromised child. Child Nervous System. 2018; 34.
- ↑ Allen U.D. Management of infections in the immunocompromised child: General principles. LymphoSign Journal. 2016; Volume 3.
- ↑ Ardura M. Immunodeficiency and Infection: Who Is at Risk? Nationwide Children’s Hospital. 2017.
- ↑ Bridgen N.A, Allen U.D. Safe living strategies for the immunocompromised child. Paediatric Child Health. 2019: 24(4):291.