Ilu päästab maailma

Allikas: Vikipeedia

"Ilu päästab maailma"  on lendlauseks saanud maksiim, mis pärineb Fjodor Dostojevski romaanist "Idioot".

Romaanis ütlevad seda kurval, iroonilisel ja peaaegu pilkaval toonil kaks kangelast - Aglaja Epantšin ja 18-aastane raskesti haige Ippolit Terentjev.  (Viienda peatüki kolmandas osas küsib nooruk Ippolit : "Kas on tõsi, vürst [Mõškin], et sa kunagi ütlesid, et maailma päästab ilu?")

Romaanis "Sortsid" (1872) areneb  sellest väljend "inetus tapab ..."  Seega on võimalus muuta esimene lause lauseks: ilu annab maailmale elu.

Dostojevski ise ei uskunud kunagi, et maailma päästab abstraktne või tarbijalik ilu. Tema päevikutes kõlab päästmise valem ühemõtteliselt:

"Maailmast saab Kristuse ilu." (Sortsid. Ettevalmistavad materjalid. Märkmed. Karakteristikud. Süžeeplaanid. Dialoogid. Juuni 1870. Fantastiliste lehekülgede jätk.)

"Märkmikus 1876-1877",  kümme aastat peale "Idiooti", kirjutas ta: "Kristus on 1) ilu, 2) pole paremat, 3) kui jah, siis ime, see on kõik usk. "(ZT-2, aprill 1876) Tõeline ilu on tema arusaamises identne Jumalaga. Teisisõnu, ütlus "ilu päästab maailma" on sama, mis öelda: "Kristus on maailma Päästja".  Oma mustandites nimetab Dostojevski Mõskinit kolm korda "Vürst Kristuseks" [246, 249, 253].[1] 

Hilisemas romaanis "Vennad Karamazovid" (1880), räägivad tegelased taas ilu jõust. Vend Mitja ei kahtle enam selle päästvas jõus: ta teab ja tunneb, et ilu võib muuta maailma paremaks paigaks. Kuid tema arusaama järgi on sellel ka hävitav jõud. Ja kangelane kannatab, sest ta ei mõista, kust täpselt läheb läbi hea ja kurja piir. ("Kas Soodomas on ilu? ... Kohutav on see, et ilu pole mitte ainult kohutav, vaid ka salapärane asi. Siin võitleb kurat Jumalaga ja lahinguväli on inimeste südamed," ("Vennad Karamazovid", 3. raamat, III peatükk).)

Dostojevski jagab ilu üsna selgelt kõrgeks ja madalaks ehk mägiseks ja maiseks. Inimene ühendab endas need kaks vastandit ja selles peitub ilu oht ja õudus. Sageli peetakse maist ilu, millel puudub vaimne alus, ekslikult tõeliseks iluks. See kannab endas surma, sest parimal juhul on see vaid taevase ilu peegeldus, halvimal juhul aga kuradist.

Dostojevski ilukäsitlus on seotud kristluse ja õigeusuga. Juba Hipo Augustinuse jaoks oli Jumal "kõigi ilu ilu" ("Pihtimused" 3,6,10). "Tegelikult on Kolmainsuses kõigi asjade kõrgeim allikas, täiuslik ilu, täielik rõõm." (Hipo Augustinus, "De Trinitate", 6,10,12) Johannese evangeelium 1.14: "Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema au, kui Isast ainusündinud Poja au, (aukirkust) täis armu ja tõtt." Kristuse taastulemine on kristlasele ja kristlastele ka tema selle Ilu taastulemine, mis igas ja kõigis Püha Vaimu läbi kuju (ikon) võtab. Taevane ilu on Kristuse ilu; Jumala Poeg on samastatav ka Iluga, nagu ta on samastatud valguse ja tõega. Need mõtted pärinevad õigeusu pühade isade õpetustest.  Kõigi ida õigeusu kirikute "peamiseks vaimseks tekstiks" peetakse Philokalia´t (ss Iluarmastus, eesti keeles Headusearmastus), mis käitleb askeetlikku kontemplatiivset elu.[2]  Praeguse ingliskeelse tõlke väljaandjad väidavad, et Philokalia on avaldanud õigeusu kiriku lähiajaloos palju suuremat mõju kui ükski teine raamat peale Piibli.    

18. sajandil rääkis enne Dostojevskit Immanuel Kant  "moraaliseadusest meie sees", sellest et "ilu on moraalse headuse sümbol".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Тарасова Н.А. «Дневник писателя» Ф.М. Достоевского (1876—1877): критика текста. — М.: Квадрига; МБА, 2011.
  2. Palmer, G. E. H.; Ware, Kallistos; Allyne Smith; Sherrard, Philip (2006). The Philokalia: The Eastern Christian Spiritual Texts—selections Annotated & Explained (SkyLight Illuminations). Skylight Paths Publishing. pp. vii–xiv. ISBN