Ilona Laaman

Allikas: Vikipeedia

Ilona Laaman (sündinud 10. veebruaril 1934 Tallinnas) on eesti luuletaja.

Anna Ilona Laaman on eesti ajakirjaniku ja politiiku Eduard Laamani (1888–1941) tütar[1]. Pärast Eesti okupeerimist nõukogude vägede poolt arreteeriti ta isa 1941. aasta veebruaris okupatsioonivõimude poolt ning hukati mõned kuud hiljem Kirovi vanglas. Isa saatusest teavitati perekonda alles destaliniseerimise käigus.

1944. aastal põgenes Ilona Laaman koos oma ema, õigusteadlase Tatjana Poska-Laamani (1900–1988) ning õe Silviaga Rootsi. Pärast abituuriumi lõpetamist 1953. aastal õppis ta 1954/1955. aastatel Uppsala Ülikoolis. Seitsme aasta jooksul töötas ta medõena vaimse puudega inimeste hooldekodus. 1983. aastal tegi ta lõpueksamid prantsuse, vene ja eesti filoloogia erialadel.

Ilona Laaman on tuntust kogunud eelkõige luuletajana. Tema tihti irooniliste luuletuste teemadeks on muuhulgas protest kehtivate normide vastu. Tihti on tajutav ka tema skeptilisus religiooni suhtes.[2]

Ta kuulus Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu. Tema teosed on ilmunud väliseesti kirjastustes Kanadas (Toronto), Ameerika Ühendriikides ja Rootsis. Laaman kuulub nende väliseestlaste põlvkonda, kes on oma koolihariduse valdavalt väljaspool Eestit omandanud.

Lisaks luuletustele kirjutab Laaman ka lühiproosat ning tõlgib belletristikat eesti keelest rootsi keelde, sealhulgas Valev Uibopuu loomingut.

1997. aastal avaldas ta kergelt võõrandatud, ilukirjanduslikus vormis oma autobiograafia Vesi ahjus.[3]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1970 Mis need sipelgad ka ära ei ole
  • 1974 Süda vaatab kiikriga
  • 1980 Üks üsna kerge haigus
  • 1984 Nii on see inimeseks olemine
  • 1994 Mõttekriips
  • 1999 Mulle ei meeldinud su nimi
  • 2003 Maakulgur on maandunud

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]