Ilona Laaman

Allikas: Vikipeedia

Ilona Laaman (10. veebruar 1934 Tallinn26. juuni 2017 Uppsala) oli eesti luuletaja.

Anna Ilona Laaman oli eesti ajakirjaniku ja poliitiku Eduard Laamani (1888–1941) tütar[1]. Pärast Eesti okupeerimist nõukogude vägede poolt arreteeriti ta isa 1941. aasta veebruaris okupatsioonivõimude poolt ning hukati mõni kuu hiljem Kirovi vanglas. Isa saatusest teavitati perekonda alles destaliniseerimise käigus.

1944. aastal põgenes Ilona Laaman koos ema, õigusteadlase Tatjana Poska-Laamani (1900–1988) ja õe Silviaga Rootsi. Pärast abituuriumi lõpetamist 1953. aastal õppis ta 1954/1955. aastal Uppsala Ülikoolis. Seitsme aasta jooksul töötas ta meditsiiniõena vaimse puudega inimeste hooldekodus. 1983. aastal tegi ta lõpueksamid prantsuse, vene ja eesti filoloogia erialal.

Ilona Laaman on tuntust kogunud eelkõige luuletajana. Tema tihti irooniliste luuletuste teemadeks on muuhulgas protest kehtivate normide vastu. Tihti on tajutav ka tema skeptilisus religiooni suhtes.[2]

Ta kuulus Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu. Tema teosed on ilmunud väliseesti kirjastustes Kanadas (Toronto), Ameerika Ühendriikides ja Rootsis. Laaman kuulub nende väliseestlaste põlvkonda, kes on oma koolihariduse omandanud valdavalt väljaspool Eestit.

Lisaks luuletustele kirjutas Laaman ka lühiproosat ning tõlkis belletristikat eesti keelest rootsi keelde, sealhulgas Valev Uibopuu loomingut.

1997. aastal avaldas ta kergelt võõrandatud, ilukirjanduslikus vormis oma autobiograafia "Vesi ahjus".[3]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1970 "Mis need sipelgad ka ära ei ole"
  • 1974 "Süda vaatab kiikriga"
  • 1980 "Üks üsna kerge haigus"
  • 1984 "Nii on see inimeseks olemine"
  • 1994 "Mõttekriips"
  • 1999 "Mulle ei meeldinud su nimi"
  • 2003 "Maakulgur on maandunud"

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]