Ilomantsi lahing

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ilomantsi lahing
Osa Soome Jätkusõjast
Erkki Raappana.jpeg
Soome vägede juhataja E. Raappana
Toimumisaeg 26. juuli 194413. august 1944
Toimumiskoht Ida-Karjala ja Põhja-Karjala
Tulemus Soome vägede võit.
Osalised
Soome Soome Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Finland.svg Erkki Raappana Flag of the Soviet Union.svg Filipp Gorelenko
Jõudude suurus
14 500 meest 20 000 meest
Kaotused
400 langenut või kadunut
1300 haavatut
3200 langenut
3450 haavatut
1400 kadunut

Ilomantsi lahing (Ilomantsi tõrjevõit) oli Jätkusõja lahing Soomes Põhja-Karjalas 26. juulist kuni 13. augustini 1944. aastal.

Punaarmee suurpealetungid olid juba edukalt tõrjutud Tali-Ihantala, Viiburi lahe, Äyräpää-Vuosalmi ning U-liini (Nietjärvi) suurtes lahingutes.

Järgmiseks teostas Punaarmee Jätkusõja viimase suurpealetungioperatsiooni Ilomantsi lähedal, juuli- ja augustikuu vahetusel 1944. aastal, algselt kahe jalaväediviisi (176. ja 289) jõududega. Punaarmee püüdis vallutada tähtsa teeristi Ilomantsis ning jätkata sealt rünnakut Soome VI korpusele, mis pidas kinni Punaarmee kallaletungi tagalasse.

Jäägrikindralmajor Erkki Rappana juhitud ajutised üksused – viivituslahingutes kurnatud ja räsitud 21. brigaad (umbes 7000 meest) ning Karjala Kannaselt appi toodud puhanud ja täiendatud ratsaväebrigaad (Ratsuväkiprikaati, umbes 6000 meest) – alustasid kahekordsel haardel põhinevat vastupealetungioperatsiooni. Mõlemad Nõukogude diviisid piirati ümber eraldi kottidesse Leppävaara-Lutikkavaara ja Vellivaara-Lehmivaara aladele ning neid asuti tükeldama ja hävitama. See Ilomantsi lahing peeti umbes 40 km laiusel ja umbes 30 km sügavusel alal.

Samal ajal püüdis kotti jäänud diviisidele idast appi tulla kolm Nõukogude merejalaväebrigaadi (69., 70. ja 3.), ning soomus- ja pioneeribrigaad, nende püüdlused aga tõrjuti.

Lõpuks nägi Punaarmee, et olukord on lootusetu ja diviiside riismed tegid läbimurde itta (põgenesid lahinguväljalt). Diviiside raskerelvastus ja muu materjal jäi soomlastele sõjasaagiks (näiteks said nad umbes 200 suurtükki).

Lahingugrupp Raappana suurtükivägi tulistas 10 ööpäeva jooksul 36 000 mürsku ning Nõukogude suurtükivägi umbes 10 000 mürsku. Suur roll oli soomlastest sissidel, kes hävitasid NSV Liidu alal Punaarmee kolonnid, mis olid toomas laskemoona. Näiteks Mannerheimi risti kavaleri Heikki Nykäse juhitud sissigrupp hävitas veoautokolonni, milles oli 30 autot, mis transportisid laskemoona suurtükiväele.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tuomo Rysti dokumentaalfilm "Korpisodan suurvoitto"
  • Suomi 85 Itsenäisyyden puolustajat – Sodan kartat (2003)
  • Erkki Nordberg. Arvio ja ennuste Venäjän sotilaspolitiikasta Suomen suunnalla (2003)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]