Ilmar Mikk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilmar Mikk (1. märts 192524. juuni 1989) oli eesti tehnikateadlane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Tallinna 4. Algkoolis 1933–37, lõpetas Tallinna Reaalkooli 1944 (keskkooliaastail tegeles matemaatika, keemia ja zooloogiaga Tallinna Pedagoogilises Muuseumis), Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonna soojuselektrijaamade erialal 1950.[1]; TPI kaugõppeaspirant 1953–57, doktorant 1962–64.

Teaduskraad ja -kutse[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnikakandidaat 1957 (Eesti NSV TA); dotsent 1960; tehnikadoktor 1968 (Eesti NSV TA, kinnitus 1969); professor 1970. 1957. aastal kaitses ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures tehnikateaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga "Исследование окаменелостей летучей золы сланца-кукерсита на трубах".[2] 1968. aastal kaitses tehnikateaduste doktori kraadi väitekirjaga "Приближенные методы расчета лучистого теплообмена".[3]

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna 10. Keskkoolis (Nõmme Gümnaasium) matemaatika ja füüsika õpetaja 1946–49.

TTÜs 1949-1989: soojusenergeetika kateedri vanemlaborant, assistent 1950–53, vanemõpetaja 1953–58, dotsent 1958–69; soojusenergeetika professor 1969–89; energeetikateaduskonna prodekaan 1958–62.

Teadustöö mujal[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli teaduslikel komandeeringutel Budapesti Tehnikaülikoolis 1975; B. Kidriči nim Tuumauuringute Instituudis 1975, 1978; Dresdeni Tehnikaülikoolis 1977, 1988.

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Soojuslevi katla küttepindades ja materjalide soojusfüüsikalised omadused; soojusülekande ja materjalide soojusfüüsikaliste omaduste uurimiskoolkonna rajajaid; suuremad saavutused soojuskiirguslevi valdkonnas, kolmemõõtmelise mahulise kiirguslevi taandamine kahemõõtmeliseks. Tema uurimistöö käsitles põlevkivil töötavaid aurukatlaid, ta uuris tuhasadestiste tekkimise matemaatilisi probleeme ning kolletes ja tehnoloogilistes seadmetes toimuva kiirgusülekande matemaatiliste mudelite loomist.[4] Avaldas 119 publikatsiooni, sealhulgas kõrgkooliõpikuid ja käsiraamatuid, oli vene-eesti tehnikasõnaraamatu (1975) koostajaid. Omab 2 autoritunnistust. Tema juhendamisel on kaitstud 7 kandidaadiväitekirja. Ta on kõrgkooliõpiku "Soojustehnika" (Tallinn: Valgus, 1974) ja "Soojustehnika käsiraamatu" (Tallinn: Valgus, 1977) kaasautor.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli NSV Liidu TA kompleksprobleemi “Soojusfüüsika” teadusliku nõukogu, NSV Liidu TA Soojus- ja Massivahetuse Komitee, NSV Liidu TA Balti filiaali “Kõrgete temperatuuride soojusfüüsika” nõukogu liige; NSV Liidu Ministrite Nõukogu Teaduse ja Tehnika Komitee teadusliku probleemnõukogu “Massi- ja soojusülekanne tehnoloogilistes protsessides” ja NSV Liidu Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi soojusenergeetika teaduslik-metoodilise nõukogu presiidiumi liige. Võttis osa VI Rahvusvahelisest soojusülekandealasest konverentsist Torontos 1978; osales üleliiduliste ja rahvusvaheliste soojus- ja massivahetuse konverentside korraldamisel; Eesti NSV TA ametkondadevahelise terminoloogiakomisjoni liige. Tallinna Teadlaste Maja liige.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Huvialad ja harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Male.

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

ENE 1973, 5; EE 1992, 6; EE 2000, 14; ETBL 2005, 2; Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1989. Tln, 1986, lk 302–303, 414–415; Ilmar Mikk. Publikatsioonid ja käsikirjad. TTÜ, 1990, 72 lk; Käär, H. Professor Mikk: (1. märts 1925–24. juuni 1989) // TTÜ toimetised 699, Soojusenergeetika XXXVIII. Tln, 1989, 91 lk; Lausmaa, T. Kiirgussoojusülekande teooria edendaja Ilmar Mikk // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2005. Tln, 2006, lk 407–412.

Ta on maetud Liiva kalmistule.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]