Hollandi valgepea

Hollandi valgepea on paduaani kanatõu variant.

Üldinfo

Paduaan (padova) on kanatõug Euroopas, kes on tuntud oma harja sulgede tõttu. Hollandi valgepea (ingl White-Crested Black Polish) on üks paduaani värvi variatsioonidest. Neid efektse välimusega linde peetakse peamiselt dekoratiivlindudena. Aastane munatoodang on umbes 155, munad väikesed ja valged. Isaslinnud kaaluvad kuni 1,8–2,3 kg ja kanade keskmine kehamass on 1,5–2 kg.

Välimus

Hollandi valgepeadel on hele nahk ning tumedad mustjas-sinakad jalad. Täiskasvanud linnul on peas valge tutt, mis on kontrastiks mustale kerele. Kukkedel, kelle tutt on langevam, on hari üldjuhul vähem märgatav. Kanadel seevastu on ümaram ja kompaktsem sulgedest moodustuv tutt. Sageli võib hollandi valgepea kukkedel harja kõrvalt moodustada ka kaks pehmet V-kujulist sarve. Kohe pärast koorumist võib tibudel peas märgata selgesti eristuvat muhku. Tibud on alguses musta-valgekirjud, kuid kasvades hakkavad must kere ja valge peaosa järjest rohkem eristuma.

Käitumine

Hollandi valgepead on teistest kanadest veidi väiksemad, kuid sobivad hästi kokku suuremate kanatõugudega. Paduaanid võivad kergelt ehmuda, kuna nende peas asetsev tutt piirab nende vaatevälja. Tavapärases olekus on paduaan pigem rahulik ja aeglane, mistõttu on ta kergem saak röövloomadele. Iseloomult on linnud sõbralikud ja kohanevad hästi uute tingimustega.

Eluviis

Hollandi valgepead ei ole külmema kliimaga nii hästi kohastunud kui mõned teised tõud. Nad võivad kergelt külma saada oma massiivse tuti tõttu, kui see juues märjaks saab. Selle vältimiseks kuivatavad mõned linnukasvatajad külmemal perioodil lindudel pead. Kuna tegu on inimese aretatud tõuga, siis on ka tibud koorudes nõrgemad kui enamiku teiste kanatõugude järglased.

Kasvatamine

Hooldamine

Väga suurt tähelepanu tuleb nende kasvatamisel pöörata tuti hooldamisele: selle sulgi tuleb pesta, et paduaanile ei tekiks musta harjalesta. Regulaarselt tuleb kontrollida lestade puudumist. Samuti tuleb tähelepanu pöörata, et hollandi valgepeade silmad oleksid puhtad. Vajadusel tuleb neid puhastada, muidu on silmapõletik väga kerge tekkima.

Toitmine ja jootmine

Jooturil peab olema kitsas äär. Kasutada ei tohi avatud jooginõusid, et vältida paduaani sulgedest tuti märjaks saamist ja asjatuid terviserikkeid. Söötmine on väga sarnane teiste kodulindude toitmisega ja nad söövad meeleldi kõiki teravilju. Neile ei soovitata anda pudrustatud toitu, sest see ei segune veega, ning seetõttu võib puru sattuda neile silma, mis võib põhjustada paduaani pimedaks jäämist.

Pidamisruumid

Lindude pidamisel on vajalik neile kindlustada korraliku ventilatsiooniga pidamisruum ja väljas käimiseks välisaedik. Õues olevad kanad peaksid olema kaitstud võimalike röövloomade eest ning neil peaks olema ka kergem varjualune, et nad saaksid võimalusel päikese või sademete eest varju minna. Siseruumides tuleb hoida allapanu kuiv ning soovituslikult 2 korda aastas ka kõiki pindu desinfitseerida.

Ajalugu

Hollandi valgepeade täpne päritolu on teadmata ning nende põlvnemise kohta on püstitatud mitu teooriat. Üks teooria viitab, et kanade pärinevad Inglismaalt, kuna arheoloogid on leidnud Suurbritanniast kolju, mis näeb samasugune välja tänapäeva Hollandi valgepeaga, millest võib järeldada, et linnud olid esialgu Suurbritannia elanikud, siiski ei saa keegi seda kindlalt väita. Teisalt arvatakse, et kanade eelkäijad toodi Itaaliast või Hispaaniast.

Nende nime juured on samuti teadmata, kuid arvatakse, et selle pärinemiseks on kaks võimalust Mõnel pool nimetatakse tõugu Poola kanadeks, sest nende tutt meenutab mütse, mida kanti Poola sõjaväes. Samuti on leitud maale kanadest Poola aadlike seast, mis viitab, et nii Hollandi valgepead kui ka paduaanid üldisemalt olid sealsed populaarsed kasvatuslinnud. teisalt võib nimi olla tulnud Lähis-Hollandi keeles olevast sõnast pol, mis tähendab “pead”, tähistamaks hollandi valgepeade kuplikujulist pead.

Prantsusmaal olid kanad tuntud oma suure munatoodangu tõttu. Ameerika linnuliha ühing väidab, et tõug jõudis Ameerikasse aastatel 1830–1840.