Hobuste alfaherpesviirus 3
Hobuste alfaherpesviirus 3 ehk valdavalt edasikanduv ja nakkav hobuste haigus. Hobuste alfaherpesviirus kuulub herpesviridae ja varitselloviiruse perekonda. Hobuste herpeseviirus 3 on suguorganite ekseemi (ECE) põhjustaja, mis levib kogu maailmas ning erineb antigeneetiliselt, geneetiliselt ja patoloogiliselt teistest hobuslaste herpesviirustest. [1]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuste herpeseviirus on akuutne, sümptomid võivad olla vistrikud, villid, mädapaised/villid ja ka haavandid peenisel ja eesnahal isasloomadel. Märadel võib samasuguseid tunnuseid esineda vaginaalsel limaskestal ja anaalpiirkonnas. Hingamisteedel, huultel ja limaskestal on aeg-ajalt täheldatud patoloogilisi kahjustusi, mis on põhjustatud nakatunud nakkuselevitajate ja iatogreense leviku kaudu. Paljud nakkuslikud juhtumid on kerged või kliiniliste tunnusteta. EHV-3 ei põhjusta vireemiat ega looduslikes tingimustes tiinetel loomadel aborti. Piirdub nina, limaskestade ja vaginaalpiirkonna epiteeli nakkusega, Viirus ei riku basaalmembraani ega immuunrakke.
Ravi ja ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Viirus võib teiste hobusteni jõuda ka kaudselt, inimeste või esemete kaudu. Viirus püsib välismaailmas (sh riietel, heinaharkidel, koerakarvadel jne) nakkavana enamasti nädala. Mitte kõik viirust eritavad ja teistele hobustele nakkusohtlikud hobused ei ole kliiniliselt haiged.[2] Parim viis EHV-3 ennetamiseks on jälgida loomade kliinilisi tunnuseid, kahtluse korral hoiduda lähikontaktist loomadega, isoleerida haiged loomad ning vältida hobuste omavahelist seksuaalkontakti. Herpesviirused suudavad ennast peremeesorganismi immuunsüsteemi eest edukalt peita. Selle viiruse oskus on püsida latentselt (st peidus, mitte aktiivselt) ja seega ka peremeesorganismile märkamatult teatud rakkudes, on taganud haiguse laialdase leviku ja teeb tema täieliku kõrvaldamise võimatuks. Kahjuks on ka hobust vaktsineerides keeruline saavutada pikaajalist ja täielikku immuunsust. Vaktsineerimise peamine eesmärk on vähendada haige hobuse poolt eritatava viiruse kogust.[2] Sekundaarsete infektsioonkahjustuste vältimiseks tuleks paranemisprotsessiks määrida kahjustunud kohtadele antibiootikumiga salvi. Samuti on oluline loomade käsitlemisel kasutada ühekordseid kindaid ja kaitsevahendeid, kuna haigus võib nakkuda ka saastunud pindade kaudu.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vissani M.A.a, Tordoya M.S.a, Tsai Y.-L.b, Lee P.-Y.A.b, Shen Y.-H.b, Lee F.-C.b, Wang H.-T.T.b,Parreño V.a, Barrandeguy M. . ",, On-site detection of equid alphaherpesvirus 3 in perineal and genital swabsof mares and stallions´' In Argentina and USA". Vaadatud 6. nov 2020.
{{cite web}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 Tohver, Triin. "Hobuste neuroloogiline herpes" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2016. Vaadatud 6. nov 2020.