Hiina sinivihm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Õisikud

Hiina sinivihm ehk Hiina visteeria ehk Hiina rippuba (ka visteeria; Wisteria sinensis) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taim.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina sinivihma kasvatatakse dekoratiivtaimena, sest see on kaunis nii värvi kui ka vormi poolest. Hulgaliselt ripub alla õhulisi, lavendelsiniseid õiekobaraid ja silma torkab sarnasus kuldvihmaga. Tüvi on puitunud, talvitub maapinnal ning muutub aja jooksul tugevaks nagu ka vanemad varred.

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina sinivihm on jõuliselt kasvav ronitaim, mis soojemas kliimas kasvab väga suureks. Rootsis talub ta talve ainult I ja ehk ka II kliimavööndis. Kui taimele kasvukoht meeldib, võib see kasvada üsna suureks, nii et seda on vaja lõikama hakata, kuid probleemi võib tekitada see, kuidas taime kasvukohal korralikult kasvama saada. Hiina sinivihm tuleb istutada päiksepaistelisse, sooja ja tuulevarjulisse kohta, veranda või päikselise lõunaseina äärde.[1]

Aia dekoreerimisel tuleks mõelda ka sellele, millised taimed ühel ajal õitsevad, et värvid oleks kooskõlas. Hiina sinivihma värv on küll pehme ja tagasihoidlik, kuid seda pole kõige lihtsam teistega kombineerida. On olemas ka valgeõieline hiina rippuba, kuid see on kasvult palju väiksem ja pole sama külmakindel. Lehestik on lopsakas, koosneb paljudest lehtedest, mis paiknevad nagu pihlakalehed. Lehtede värv on enamasti kollakasroheline, kuid suve jooksul tumeneb see sügavrohelisema toonini.[2]

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Rippuba eelistab savist ja lubjarikast pinnast, muld peab olema õhuline ja kerge. Raskemat savimulda tuleb segada suure koguse komposti või istutusmullaga. Istutamisel tuleb taime lõigata ja soovitud kuju saavutamiseks jätkata lõikamist igal aastal. Aegamööda ehitatakse okstest „skelett“, mis aja jooksul tugevamaks muutub. Tavaliselt seotakse varred vertikaalselt majaseinale kinnitatud terastraatide külge. Kui aga taimele võim anda ja kliima seda lubab, võib see kasvamiseks leida hoopis isesuguseid ja omapäraseid lahendusi. Väänduvad ronitaimed kerivad oma varred spiraalselt ümber toe, ühed päri- ja teised vastupäeva, olenevalt nende ehitusest ja liigiomasest eripärast. Nii väätiv kuslapuu kui ka manettia (Manettia luteorubra) väänduvad päripäeva, sandersoni laternlill (Ceropegia Sandersonii) ja visteeria (Wisteria) väänduvad aga vastupäeva. Hiina sinivihm võib kasvada ka teiste taimede võras.[3]

Õitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina sinivihm ei õitse kuigi hästi, kui tema lopsakate lehtedega suviseid võrseid tugevasti ei kärbita ja sellega taime elujõudu õiepungade moodustamisele ei suunata. Õitsemine paraneb märgatavalt, kui taime põhioksi ei lasta otse üles kasvada, vaid painutatakse rõhtsaks. Õiepungad moodustavad lühivõrsete tipu ja lõikamise eesmärk on ärgitada nende lühivõrsete arengut üle kogu taime võra. Kõige lihtsam viis seda saavutada on kahekordne lõikamine. Selleks soovitatakse hilissuvel pikad noored pea- ja väiksemad külgvõrsed lühemaks kärpida. Vanemad oksad tuleks terveks jätta vaid juhul, kui soovitakse võra laiendada – siis tuleks need soovitud kohta painutada ja kinni siduda. Hilissügisel tuleks jooksval aastal kasvanud lühivõrsed kahe kuni kolme punga peale tagasi lõigata ja kõik pärast suvist lõikamist kasvanud võrsed 15 cm pikkuseks kärpida.

Rippoasorte paljundatakse pookides.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Inger Pamisterna (2001). Ronitaimed: kõikmõeldaval moel. Tallinn. 
  2. Inger Pamisterna (2001). Ronitaimed: kõikmõeldaval moel. Tallinn. 
  3. (2010). Aianduse entsüklopeedia/ Briti Kuninglik Aiandussselts. Tallinn. 
  4. (2010). Aianduse entsüklopeedia/ Briti Kuninglik Aiandussselts. Tallinn. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]