Hiina siidikana
 |
Hiina siidikana (inglise keeles Chinese Silkie) on Aasiast pärit kanatõug, kellel on iseloomulikult kohev udusulestik.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Hiina siidikana täpne päritolu pole teada. Arvatakse, et lind on pärit Hiinast, Jaapanist või Indiast. Legendi järgi tutvustas maadeavastaja Marco Polo siidikana läänemaailmale aastatel 1254–1324.[1][2]. 16. sajandil kirjeldati siidikanade erilist sulestikku, mille all on must nahk ja mustad jalad.[3]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Hiina siidikanal on pehme ja siidine sulestik, millel pole suleroodusid. Tavaliselt ühendavad rood sulestikus olevaid ebemeid omavahel. Üksikud ebemed paiknevad sulgedes üksteisest eraldi ja on 50–75 mm pikad, mis annab linnule pehme ja siidise väljanägemise.[1]
Hiina siidikana välimust eristatakse soo järgi. Kana keha on väiksem kui kukel[1][4]. Emastel on kitsam hari, lühem kael ja nad on kehakujult ümaramad kui kuked[4]. Siidikanal on kaks alamliiki: habemelised ja standardsed ehk habemeta siidikanad[1]. Habemeta siidikanal on noka all umbes 25–40 mm suurune vatjas lott. Kukkedel on lott suurem kui kanadel. Habemelisel siidikanal on samuti lott, kuid teda kaunistab lisaks lopsakas habe ja ainult sellel liigil esineb ka kollast värvi sulestik.[1][4] Mõlemal siidikana alamliigil on sulgjas hari ja lihane hari pea kohal. Hari on omanäoline, meenutades tüükataolist tükki. Kuke hari on võrreldes kana omaga palju suurem. Hiina siidikanale on omased veel sinised kõrvanibud, tume liha ja viis varvast.[1]
Hiina siidikana on keskmise suurusega lind. Tema keskmine kaal jääb 1,5–2 kg vahele.[1]
Tervis ja eluiga[muuda | muuda lähteteksti]
Soojematel aastaaegadel on kanadel kõrgem risk saada täisid ja nakatuda haigustesse kui külmemal ajal. Hauduvad kanad on kõige vastuvõtlikumad parasiitidele, kuna lind peab haudumise ajal paigal istuma ning selle tõttu ei saa end korralikult puhastada. Linde peaks regulaarselt kontrollima täide suhtes ja neil peab olema tolmuvann alati kättesaadavas kohas enda puhastamiseks. Samuti peab kontrollima pesade puhtust: soojemal ajal iga kuu tagant ja talvel iga kahe kuu tagant peab pesa koristama parasiitide vältimiseks.[1]
Hiina siidikanade keskmine eluiga on 8-9 aastat.[1]
Iseloom[muuda | muuda lähteteksti]
Hiina siidikana on väga rahulik, sotsiaalne, kuulekas ja õpihimuline lind[3]. Tihti peetakse siidikana lemmikloomana tema malbe iseloomu tõttu, seepärast sobib ta hästi lastega peredele[1].
Hooldamine[muuda | muuda lähteteksti]
Hiina siidikanad ei vaja erilist hoolt, kuid kanakasvatajad peavad mõnikord hauduvatel kanadel kubemepiirkonna sulestikku hõrendama, kuna pikad suled võivad tibusid kägistama hakata. Samuti on soovitatav lindude küüsi regulaarselt lõigata. Selleks peab küüned siledaks viilima ja kasutama tugevaid kääre.[1]
Lemmikloomana pole siidikanad nõudlikud. Kui neid kasvatatakse näituselindudeks, tuleb teha ettevalmistusi: trimmida sulgi, pesta kolmel erineval viisil, hooldada küüsi. Lõppviimistluseks määritakse nahale vaseliini või beebiõli.[1]
Siidikana ei tohiks kunagi jääda vihma kätte, kuna sulestiku märgumise tõttu võib ta keha liiga maha jahtuda, mis võib põhjustada linnu haigestumist või isegi surma.[3]
Söötmine[muuda | muuda lähteteksti]
Suurem osa graanulitest on siidikana jaoks liiga jämedad. Soovitatav on neid toita tibudele mõeldud söödaga. Kindlasti peab kanadele andma heina, alternatiivina sobib ka kapsas või salatilehed.[1]
Noorte lindude söötmine erineb täiskasvanud kanade omast, seega tuleks mõlema söödaratsioone vaadata eraldi.
- Pärast koorumist tuleb tibusid toita iga kahe tunni tagant. Teravili ja köögivili peaks moodustama 60% noorlindude toidust. Tulevase täiskasvanu menüüs on oluline, et iga päev lisataks erinevaid kasulikke aineid, näiteks keedetud munakollast, mannat, maisihelbeid, kodujuustu või hapukoort (vähese rasvasisaldusega), unustada ei tohiks vitamiinilisandeid. Niipea kui noored kanad on ühe kuu vanused, võib neid toita kolm korda päevas, kui toidule on lisatud teravilja.[5]
- Täiskasvanud Hiina siidikanad ei nõua spetsiifilisi söötmistingimusi, kuid on mõningaid reegleid, mida tuleks järgida. Teravili peab moodustama umbes 55% toidust, soovitatav on segada omavahel näiteks nisu, otra ja rukist. Selleks et siidikanade karvkate oleks siidine, tuleb menüüd rikastada päevalilleseemnete, kaerahelveste ja nõgestega, kuid peab meeles pidama, et need on kaloririkkad toidud, mis võivad mõjutada kanade tootlikkust ja põhjustada rasvumist. Talvel oleks vaja kuivale rohule, heinale, vitamiinilisanditele lisaks anda 4-5 korda nädalas kalajahu. Suvel tuleks menüüsse lisada värske rohi.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Barnes, H. "Chinese silkie chicken". Burke´s backyard. Vaadatud 24.11.2020.
- ↑ "Silkie Chicken: All You Need To Know". The Happy Chicken Coop. 2017. Vaadatud 03.12.2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Aleksander Lember, Janek Prits (jaanuar 2018). "Ka kodukana võib pakkuda silmailu". Tõuloomakasvatus.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 [. https://est.mentorbizlist.com/4331168-chinese-silk-chicken-description-and-characteristics-of-the-breed-keeping-and-breeding "Hiina siidikana: tõukirjeldus, omadused ja aretus"]. Mentorbizlist. Vaadatud 24.11.2020.
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend)[alaline kõdulink] - ↑ "Hiina siidikud: tõu kirjeldus, foto, sisu ja hooldus". Farmcityday. Vaadatud 07.12.2020.[alaline kõdulink]