Henry Jackson Watt
Henry Jackson Watt (1879–1925) oli šoti päritolu eksperimentaalpsühholoog.
Watt oli Oswald Külpe tudeng ja Würzburgi koolkonna liige. Teda tunnustatakse eeskätt tema teedrajavate uurimuste eest vaimse seisundi kohta probleemilahenduses, millele ta viitas mõistega Einstellung – seadumus.
Selle aja võtmesõnaks olid "kujunditeta ideed". Kui varem arvati, et igale aistingule ja tajule peab vastama mingi välismaailma omadus (värv, heledus, kuju jne), siis Külpe avastas psüühilise seisundi, mis ei olnud kujundlik. Watt võttis kasutusele determineerivate assotsiatsioonide meetodi, mis vastandus Wundti ja Titcheneri arvamusele, et assotsiatsioonid moodustavad teadvuse kogu sisu. Koos Würzburgi koolkondlastega olid nad arvamusel, et assotsiativism ei selgita ära mõtlemise mõistet, kuna miski peab mõtet läbi assotsiatiivse võrgustiku õigesti juhendama, et inimene jõuaks õigete järeldusteni.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Watt sündis ja kasvas üles Aberdeenis Šotimaal. Ta alustas õpinguid 1896. aastal Aberdeeni Ülikoolis, mille ta lõpetas filosoofiamagistrina 1900. aastal. Carl Stumpfi juhendamisel õppis ta 1901–1902 Berliini Ülikoolis, kuid liikus siis edasi Külpe ja Würzburgi juurde, kus lõpetas 1906. aastal doktorantuuri. Watti doktoritöö teemaks olid mõtteprotsessid ja probleemilahendus ("Experimentelle Beiträge zu einer Theorie des Denkens"). Ingliskeelne lühikokkuvõte tema tööst avaldati 1906. aastal ajakirjaartiklina "Eksperimentaalne panus mõtlemise teooriasse".[1]
1907. aastal naasis Watt Inglismaale ning pidas psühhofüsioloogialoenguid Liverpooli Ülikoolis ja 1908. aastal psühholoogialoenguid Glasgow' Ülikoolis. 1909. aastal avaldas ta õpetajatele suunatud raamatu "Mälu majandus ja treenimine" ("The Economy and Training of Memory"). Ta külastas 1914. aastal Würzburgi, kui puhkes Esimene maailmasõda, ning ta paigutati tsiviilvanglasse, kus ta tervis sai jäädavalt kahjustada. Ta vabastati 1915. aastal ja ta naasis Glasgow'sse. Aastal 1917 avaldas ta teose "Helipsühholoogia" ("The Psychology of Sound") ja 1919. aastal "Muusikapsühholoogia" ("The Psychology of Music") – teemadel, mida ta oli viisteist aastat tagasi Stumfi juhendamisel uurinud.
Watt suri 1925. aastal 46-aastaselt. Pärast tema surma avaldati veel kaks raamatut: "Teadmiste sensoorne baas ja struktuur" ("The Sensory Basis and Structure of Knowledge") (1925) ja "Unenägude tavamõistus" ("The Commonsense of Dreams")[2] (1929). Viimases neist pakkus Watt välja alternatiivi Sigmund Freudi unenägude tõlgendamise meetodile.