Henno Meriste
Henno Meriste (kuni 30. detsembrini 1935 Gennadi Merkulov; 19. juuni 1918 Tallinn – 20. märts 1984 Tallinn) oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik ja tõlkija.[1]
Ta õppis Prantsuse Lütseumis ning Riigi Kunsttööstuskoolis graafika ja trükinduse erialal.
Aastatel 1936–1939 töötas Tallinnas litograafiakäitises. Teenis 1939–1941 sõjaväes, oli 1942–1944 sakslaste käes vangis.
1944. aasta sügisest töötas Õhtulehe tehnilise toimetaja ja vastutava sekretärina, 1945–1946 Noorte Hääle vastutava sekretärina. Aastatel 1947–1954 oli ta represseerituna vangis ja asumisel. 1954. aastast töötas ta Eesti Telegraafiagentuuri (ETA) tõlkija ja toimetajana.[2]
Ta kirjutas ka följetone ja humoreske, sealhulgas Eesti Raadio saatele "Meelejahutaja".
1958. aastast oli ta Eesti NSV Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsiooni esimees.[2]
Ta on loonud eesti keelde uudissõnu (nt pääsla, kuukulgur, turvavöö).
Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.[3]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Henno Meriste. Kahvatu mees ehk Mees ilma kahvata: följetone, groteske, pudemeid. Tallinn, 1966
- Uno Liivaku, Henno Meriste. Kuidas seda tõlkida: järeltormatusest eestinduseni. Tallinn, 1975
- Henno Meriste. Sõnamerel seilates: keeleainelised kirjutised. Tallinn, 1978
- Tiiu Erelt, Rein Kull, Henno Meriste. Uudis- ja unarsõnu. Tallinn, 1985
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema poeg Jüri Meriste (1953–1994) oli samuti tõlkija.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Eesti biograafiline andmebaas ISIK". Vaadatud 24. märtsil 2023.[alaline kõdulink]
- ↑ 2,0 2,1 Rein Kull. Henno Meriste 60. Keel ja Kirjandus 6/1978
- ↑ Kalmistute register HAUDI