Helmut Lachenmann

Allikas: Vikipeedia
Helmut Lachenmann

Helmut Friedrich Lachenmann (sündinud 27. novembril 1935 Stuttgardis Saksamaal) on saksa klassikalise nüüdismuusika helilooja.

Elu ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teist maailmasõda hakkas Lachemann 11-aastaselt laulma kohalikus kirikukooris. Varakult ilmnes ta muusikuanne ning teismelisena ta juba komponeeris. Ta õppis klaverit Jürgen Uhde juures ning kompositsiooni ja muusikateooriat Johann Nepomuk Davidi juures Stuttgardi muusikakõrgkoolis 1955–1958[1], samuti oli ta ITaalia helilooja Luigi Nono esimene eraõpilane Veneetsias 1958–1960. 1965. aastal töötas ta ka Ghenti Ülikooli juures elektroonilise muusika stuudios, kus komponeeris teose "Szenario". Hiljem keskendus Lachemann instrumentaalmuusikale. Tema muusika brutaalsust võrdles Francisco Estévez kunstnik Francis Baconi maalidega.


Lachenmann on öelnud oma teoste kohta musique concrète instrumentale, viidates muusikakeelele, mis hõlmab kogu helimaailma, mis saab ligipääsetavaks ebakonventsionaalsete mängutehnikate abil. Helilooja enda sõnul on see muusika,

milles helisündmused on valitud ja korrastatud nii, et viis, mil nad genereeritakse, on vähemalt samavõrd tähtis kui tekkivad akustilised kvaliteedid ise. Sellest tulenevalt ei loo need kvaliteedid, nagu tämber, helitugevus jne, helisid nende endi pärast, vaid kirjeldavad või tähistavad konkreetset olukorda: kuulates kuuled sa tingimusi, milles heli- või mürategevus teostub, sa kuuled, millised materjalid ja energiad selles osalevad ning millist vastupanu need kohtavad.[2]

Seega tuleneb Lachenmanni muusika peamiselt kõige lihtsamatest helidest, mis võimendusprotsesside kaudu saavad aluseks ulatuslikumatele teostele. Tema partituurid seavad esitajad silmitsi tohutute nõudmistega, kuna ta on leiutanud arvukalt uusi tehnikaid eri liiki pillidele.

Tema tähtsamad teosed on ooper "Das Mädchen mit den Schwefelhölzern" ("Väike tuletikumüüja"; 1990–1996, Hans Christian Anderseni, Leonardo da Vinci ja Gudrun Ensslini ainetel), orkestriteosed "Schwankungen am Rand" (1974–1975, kaheksale vaskpuhkpillile, kahele elektrikitarrile, kahele klaverile, neljale äikesemasinale ning 34 keelpillile), "Accanto" (1975–1976, klarnetile, suurele orkestrile ja magnetofonile) ja "NUN" (1997–1999, flöödile, tromboonile, meeskoorile ja suurele orkestrile), ansambliteosed "Mouvement (- vor der Erstarrung)" (1982–1984, kolmele ad hoc muusikule ja 14 muusikule) ja ""...zwei Gefühle...", Musik mit Leonardo" (1992, hiljem liidetud ooperisse "Das Mädchen mit den Schwefelhölzern"; Leonardo da Vinci ainetel, kahele kõlarile ja 22 muusikule) ning kolm keelpillikvartetti ("Gran Torso", 1971, uusversioonid 1976, 1988; "Reigen seliger Geister", 1989; "Grido", 2001), samuti teised orkestri-, ansambli- ja kammerteosed ning kuus klaveripala.

Alates 1978. aastast on Lachenmann pidanud loenguid Darmstadti uue muusika suvekoolis. 1976–1981 õpetas ta kompositsiooni Hannoveri muusikakõrgkoolis, 1981–1999 Stuttgardi muusikakõrgkoolis.

Valik Lachenmanni artiklitest, esseedest ja loengutest on ilmunud kogumikus "Musik als existentielle Erfahrung" ("Muusika kui eksistentsiaalne kogemus") (Breitkopf & Härtel, Wiesbaden, 1996).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnev loetelu põhineb Lachenmanni kirjastuse Breitkopf & Härtel andmeil[3].

  • Fünf Variationen über ein Thema von Franz Schubert (Walzer cis-moll, D643) klaverile (1956)
  • Rondo kahele klaverile (1957)
  • Souvenir 41 instrumendile (1959)
  • Due Giri, kaks etüüdi orkestrile (1960)
  • Tripelsextett 18 instrumendile (1960–61, kaotsis)
  • Fünf Strophen 9 instrumendile (1961, tagasi võetud)
  • Echo Andante klaverile (1961–62)
  • Angelion 16 instrumendile (1962–63, tagasi võetud)
  • Wiegenmusik klaverile (1963)
  • Introversion I 18 instrumendile (1963, tagasi võetud)
  • Introversion II 8 instrumendile (1964, tagasi võetud)
  • Scenario magnetofonile (1965)
  • Streichtrio I viiulile, vioolale ja tšellole (1965)
  • Intérieur I ühele löökpillimängijale (1966)
  • Notturno väikesele orkestrile ja soolotšellole (1966/67)
  • Trio fluido klarnetile, vioolale ja löökpillidele (1966/68)
  • Consolations I 12 häälele ja löökpillidele (1967)
  • temA flöödile, häälele ja tšellole (1968)
  • Consolations II 16 häälele (1968)
  • Air, teos suurele orkestrile ja soololöökpillidele (1968–69)
  • Pression tšellole (1969–70, uusversioon 2010)
  • Dal niente (Interieur III) klarnetile (1970)
  • Guero, klaverietüüd (1970)
  • Kontrakadenz suurele orkestrile (1970–71)
  • Montage klarnetile, tšellole ja klaverile (1971)
  • Klangschatten – mein Saitenspiel kolmele Konzertflügel'ile (pianoforte) ja keelpilliansamblile (1972)
  • Gran Torso, teos keelpillikvartetile (1972)
  • Fassade suurele orkestrile (1973)
  • Schwankungen am Rand, äikesemasinale ja keelpillidele (1974–75)
  • Zwei Studien viiulile (1974)
  • Accanto, teos sooloklarnetile ja orkestrile (1975–76)
  • Les Consolations koorile ja orkestrile (1976–78)
  • Salut für Caudwell, teos kahele kitarristile (1977)
  • Tanzsuite mit Deutschlandlied, teos orkestrile ja keelpillikvartetile (1979–80)
  • Ein Kinderspiel, seitse lühipala klaverile (1980)
  • Harmonica, teos suurele orkestrile ja soolotuubale (1981–83)
  • Mouvement (- vor der Erstarrung) ansamblile (1982/84)
  • Ausklang klaverile ja orkestrile (1984–85)
  • Dritte Stimme zu J.S. Bachs zweistimmiger Invention d-moll BWV775 kolmele instrumendile (1985)
  • Staub orkestrile (1985–87)
  • Toccatina, viiulietüüd (1986)
  • Allegro sostenuto, teos klarnetile, tšellole ja klaverile (1986–88)
  • Tableau orkestrile (1988)
  • 2. Streichquartett "Reigen seliger Geister", keelpillikvartetile (1989)
  • "...zwei Gefühle...", Musik mit Leonardo, kõlarile ja ansamblile (1992)
  • Das Mädchen mit den Schwefelhölzern Musik mit Bildern (Musiktheater), piltidega muusika – teatrimuusika väga suurele orkestrile ja solistidele (1988–96)
  • Serynade klaverile (1998)
  • NUN flöödile, tromboonile, meeskoorile ja orkestrile (1999)
  • Sakura-Variationen saksofonile, löökpillidele ja klaverile (2000)
  • 3. Streichquartett "Grido", keelpillikvartetile (2001)
  • Schreiben orkestrile (2003)
  • Double (Grido II) keelpilliorkestrile (2004)
  • Concertini suurele ansamblile (2005)
  • ...got lost..., teos sopranile ja klaverile (2008)
  • Sakura II "Berliner Kirschblüten" saksofonile, klaverile ja löökpillidele (2008)
  • Marche Fatale orkestrile (2017)
  • My Melodies kaheksale sarvele ja orkestrile (2012–18)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Lachenmann, Helmut". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2012.
  2. ↑ Slought Foundation Online Content (7. aprill 2008), musique concrète instrumentale: Helmut Lachenmann, in conversation with Gene Coleman, vaadatud 30. märtsil 2009
  3. ↑ "Helmut Lachenmann". Breitkopf und Hartel. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.12.2012. Vaadatud 31. detsembril 2014.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Intervjuu Lachenmanniga ilmus ajakirjas The Wire 2/2003
  • Feller, Ross (2002). "Resistant Strains of Postmodernism: The Music of Helmut Lachenmann and Brian Ferneyhough". Lochhead, Judy; Auner, Joseph (toim-d). Postmodern Music/Postmodern Thought. Studies in Contemporary Music and Culture. Kd 4. New York and London: Routledge. Lk 249–262.
  • Hockings, Elke (1995). "Helmut Lachenmann's Concept of Rejection". Tempo. 193: 4–14.
  • Lachenmann, Helmut (1996). "Struktur und Musikantik". Häusler, Josef (toim). Musik als existentielle Erfahrung. Schriften 1966–1995 (German). Wiesbaden: Breitkkopf & Härtel. Lk 155–161.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Lachenmann, Helmut (1970). "Klangtypen der neuen Musik". Zeitschrift für Musiktheorie (German). I (1): 20–30.{{cite journal}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Lachenmann, Helmut (1998). "Was heißt Fortschritt?". Metzger, Heinz-Klaus; Riehn, Rainer (toim-d). "Musik-Konzepte". Die Reihe über Komponisten (German). Kd 100. München: edition text + kritik. ISBN 978-3-88377-579-1.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Lachenmann, Helmut (1978). "Bedingungen des Materials. Stichworte zur Praxis der Theoriebildung". Ferienkurse '78, Darmstädter Beitr. zur Neuen Musik (German). Kd XVII. Mainz: Schott. Lk 93–110.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Lachenmann, Helmut (1994). "Dialektischer Strukturalismus". Borio, Gianmario; Mosch, Ulrich (toim-d). Ästhetik und Komposition: Zur Aktualität der Darmstädter Ferienkursarbeit (German). Mainz: B. Schott’s Söhne. Lk 23–32.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Nonnenmann, Rainer (2000). "Angebot durch Verweigerung: Die Ästhetik instrumentalkonkreten Klangkomponierens in Helmut Lachenmanns frühen Orchesterwerken". Kölner Schriften zur Neuen Musik (German). Kd 8. Mainz & New York: Schott. ISBN 3-7957-1897-X.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Shaked, Yuval (1985). "Helmut Lachenmann's SALUT FÜR CAUDWELL – An Analysis". nova giulianiad / Freiburger Saitenblätter. 2 (6): 97–109.
  • Steenhuisen, Paul (2009). "Interview with Helmut Lachenmann". Sonic Mosaics: Conversations with Composers. Edmonton: University of Alberta Press. ISBN 978-0-88864-474-9.
  • Weeks, James. "Liberating Perception and Entering Lion Cages: An Interview with Helmut Lachenmann". New Notes (November 2006).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Helmut_Lachenmann&oldid=6514228"