Haigur
| Haigur | |
|---|---|
|
Savannihaigur | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Haigur Ardea Linneaus, 1758 |

Haigur (Ardea) on lindude perekond haigurlaste sugukonnast. Sellesse perekonda kuuluvad liigid on pika kaelaga, pikliku keha ja pikkade jalgadega, harilikult ligikaudu 80–100 cm või enam pikad.
Haigrud toituvad mageda või riimveega veekogude kaldavees, ka kalatiikides, püüdes sealt kalu, kahepaikseid, putukatevastseid jm.
Haigrud on enamasti väga laia levikuga linnud. Nad pesitsevad kolooniates, tehes pesad suurte ja haraliste puude otsa.
Haigrutel on tugevad ja teravatipulised nokad. Nende lend on rahulik, jättes küllaltki raske mulje. Haigrute kael on lennu ajal alati kõverdatud.
Taksonoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Mõned perekonna Ardea liigid on väga lähedaselt suguluses, näiteks Hall-, Ameerika-, ja Koko-hallhaigur. Samas on paljud teadlased hõbehaigru paigutanud hoopis omaette perekonda Egretta või Casmerodius .
Liigid
[muuda | muuda lähteteksti]Perekonda kuulub 16 liiki:[1]
- aafrika väike-hõbehaigur (Ardea brachyrhyncha)
- ameerika hallhaigur (Ardea herodias)
- Ardea coromanda
- austraalia väike-hõbehaigur (Ardea plumifera)
- hallhaigur (Ardea cinerea)
- hõbehaigur (Ardea alba)
- koko-hallhaigur (Ardea cocoi)
- koljathaigur (Ardea goliath)
- mangroovihaigur (Ardea sumatrana)
- purpurhaigur (Ardea purpurea)
- savannihaigur (Ardea melanocephala)
- terai-haigur (Ardea insignis)
- tuhkhaigur (Ardea humbloti)
- valgepea-haigur (Ardea pacifica)
- veisehaigur (Ardea ibis)
- väike-hõbehaigur (Ardea intermedia)
Eestis elavad hõbe-[2] ja hallhaigrud. Kohatud on ka purpur-[3] ja siidhaigrut.[4]

Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 12. augustil 2025.
- ↑ Elias, Kristo (15. november 2021). ""Osoon": Eestis kinnitavad jõudsalt kanda hõbehaigrud". ERR Novaator.
- ↑ Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 62–63.
- ↑ "Siidhaigur". Linnuvaatleja. Vaadatud 27. oktoobril 2025.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Haigur |