Purpurhaigur
| Purpurhaigur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Haigur Ardea |
| Liik |
Purpurhaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Ardea purpurea Linnaeus, 1766 | |
 Purpurhaigru levila – pesitsusala – paigalind – talvitusala | |
Purpurhaigur (Ardea purpurea) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Purpurhaigur on 78–90 cm pikk. Tiibade siruulatus on 120–150 cm. Kaalub 525–1345 g.[2]
Sulestik on peamiselt hall. Pea ja kael on oranžikaspruunid, rind on pruun. Kaelal on must triip. Peas ja alakaelal on pikenenud suled. Nokk on kollane. Valjasriba on rohekaskollane. Silmad on kollased. Kurgualune on valge. Selg ja tiibade ülapool on hallid. Lennusuled on tumehallid või mustad. Kõht on must pruunide triipudega. Jalad on eest pruunid ja tagant kollased. Varbad on pikad.[3]
Isaslinnu selg on sinakashall, emasllind on pruunikam.[3] Noorlinnud on pruunimad, rind on vöödiline, kaelatriipu ja pikenenud sulgi pole. Udusulis poegade ülapool on tumepruun, alapool on valge. Alamliike saab eristada musta kaelatriibu ulatuse järgi. A. p. bournei on teistest alamliikidest heledam.[2] Sarnaneb välimuselt hallhaigruga, kuid on temast väikem, saledam ja tumedam.[3]
Alamliigid ja levik
[muuda | muuda lähteteksti]Liigil on neli alamliiki:[4]
- A. p. bournei (de Naurois, 1966) – Roheneemesaartel
- A. p. madagascariensis (van Oort, 1910) – Madagaskaril
- A. p. manilensis (Meyen, 1834) – Lõuna- ja Ida-Aasias, Filipiinidel ja Indoneesias
- A. p. purpurea (Linnaeus, 1766) – Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Kesk-Aasias, Lähis-Idas ja Sahara-taguses Aafrikas
Eestis on ta väga harv eksikülaline.[5]
Elavad soodes, roostikes, mangroovides, rannikul ning jõgede ja järvede ääres. Sumatral on neid kohatud kuni 1500 m kõrgusel merepinnast, Madagaskaril 1800 m kõrgusel.[2]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toituvad peamiselt 5–15 cm pikkustest kaladest, kuid ka konnadest, putukatest, koorikloomadest, väikestest lindudest ja imetajatest, madudest ning sisalikest.[2]
Seisab taimede varjus paigal ja ootab saaklooma. Toituvad üksi. Tavaliselt toituvad päikesetõusu- ja loojangu ajal, vahel ka päeval.[2]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesitsevad kolooniates, kus võib olla sadu linde. Võivad pesitseda koos teiste liikidega. Pesa asub roostikus või kuni 25 m kõrgusel puu otsas.[2] Pilliroost või okstest ehitatud pesa on 36 cm lai.[3]
Lääne-Palearktises pesitsevad aprillist juunini, Aafrikas vihmaperioodil, Põhja-Indias juunist oktoobrini, Lõuna-Indias novembrist märtsini. Kurnas on 2–8 muna. Lõuna-Aafrikas on kurnas keskmiselt 2,1 muna, Prantsusmaal 5,1.[2] Muna on 55 mm pikk ja 40 mm lai. Mune hauvad mõlemad vanemad 25–27 päeva.[3] Pojad saavad lennuvõimeliseks 45–50 päeva vanuselt. Tavaliselt üks kurn, Aafrikas vahel ka kaks.[2]
Looduslikud vanelased
[muuda | muuda lähteteksti]Purpurhaigru poegi söövad sõrmiksaarmad, loorkullid, musthuik ja varaanid.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2019). Ardea purpurea. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 407. ISBN 978-84-87334-10-8.
- 1 2 3 4 5 6 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 131–138. ISBN 0-19-854981-4.
- ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 11. augustil 2025.
- ↑ Eestis kohati haruldast eksikülalist purpurhaigrut
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Purpurhaigur |
Purpurhaigur andmebaasis eElurikkus 