Haagi konventsioon
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2024) |
See artikkel räägib 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel vastu võetud konventsioonidest; teiste Haagis vastu võetud konventsioonide kohta vaata Haagi konventsioon (täpsustus). |
Haagi konventsioon on kokkulepped, mis hõlmavad aastatel 1899 ja 1907 Haagis toimunud diplomaatilistel konverentsidel vastu võetud rahvusvahelisi lepinguid.
Esimene konverents
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese konverentsi kutsus 1899. aastal kokku Venemaa keisri Nikolai II välisminister Mihhail Muravjov. Oma 1899. aasta 11. jaanuari ringkirjaga pani krahv Muravjov ette aruteluks järgmised teemad:
- sõjaväe ja relvastuse koguste piiramine;
- esimese Genfi konventsiooni (1864) põhimõtete kohaldamine meresõjale;
- jõustumata jäänud Brüsseli 1874. aasta maasõja seaduste ja tavade deklaratsiooni ümbervaatamine.
Konverents kohtus 18. maist 29. juulini 1899 ja sellest võttis osa 26 riiki.
Kuigi relvastuse piiramise eesmärki ei saavutatud, võttis konverents vastu sõja tavasid määratleva konventsiooni ja kolm deklaratsiooni: lämmatavate gaaside, laienevate kuulide ehk dumdumkuulide ja õhupallidelt laske- või lõhkerelvade kasutuse keelustamiseks. Samuti võeti vastu rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon, millega loodi Alaline Vahekohus.
Briti delegatsiooni kuulus 11. lord Reay (Donald James Mackay), Sir Ernest Satow ja Eyre Crowe. Haagi konventsiooni eesistuja[1] oli Eestimaa päritolu baltisaksa päritolu Venemaa Keisririigi diplomaat Georg Friedrich Karl von Staal. Venemaa delegatsiooni juhtis eesti päritolu õigusteadlane Friedrich Martens. Martensi seisukohavõtu alusel sõnastati sõja tavade konventsioonis Martensi klausel, mille kohaselt jäävad täpsemate sõjapidamise eeskirjade puudumisel nii elanikkond kui ka sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ning avaliku südametunnistuse nõudmistest.
Teine konverents
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi teise konverentsi idee pakkus välja USA president Theodore Roosevelt, kutsus selle ametlikult kokku tsaar Nikolai II. Konverents käis koos 15. juunist 18. oktoobrini 1907 ja seal oli esindatud 44 riiki.
Konverentsil relvastuse piiramises kokku leppida ei õnnestunud. Vastu võeti konventsioonid, mis reguleerisid
- võlgade väljanõudmiseks sõjalise jõu kasutamist;
- neutraalsete riikide ja isikute õigusi ja kohustusi maa- ja meresõjas;
- veealuste automaatsete kontaktmiinide paigaldamist;
- vaenlase kaubalaevade staatust;
- merevägede poolt pommitamist;
- rahvusvahelise priisikohtu rajamist (ei jõustunud).
Konverents kordas õhupallidelt relvade kasutamise deklaratsiooni, kuid mitte teisi deklaratsioone. Konverentsi lõppaktid olid ühehäälne nõustumine kohustusliku arbitraažiga ja rida resolutsioone, muuhulgas kaheksa aasta pärast veel ühe konverentsi kokkukutsumiseks.
Kuigi järgmist Haagi rahukonverentsi Esimese maailmasõja tõttu kokku ei kutsutud, oli nendel konverentsidel mõju Rahvasteliidu rajamisele.