Esimene Genfi konventsioon

Allikas: Vikipeedia
Esimene Genfi konventsioon allkirjastatult

Esimene Genfi konventsioon haavatute ja haigete olukorra parandamiseks lahinguväljal võeti vastu 22. augustil 1864 ja see on esimene neljast Genfi konventsiooni leppest. Sellega defineeriti "aluspõhimõtted, millele tuginevad rahvusvahelised reeglid relvastatud konflikti ohvrite kaitsmiseks".[1] Pärast esimese leppe ratifitseerimist 1864. aastal täiendati seda ja asendati uute versioonidega 1906., 1929. ning 1949. aastal. Lepe on lahutamatult seotud Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega, mis on nii leppe algataja kui ka selle sätete täitmise kontrollija.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1864. aasta Genfi konventsioon loodi Euroopa poliitilise ja sõjalise ajaloo kriitilisel perioodil. Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis algas Fort Sumteri lahinguga, oli kestnud alates 1861. aastast ja nõudis lõpuks umbes 750 000 – 900 000 elu. Ajal, mis jäi 1815. aastal toimunud Waterloo lahingu, kus algas Napoleon I allakäik, ja tema nõo Napoleon III 1859. aasta Itaalia kampaania vahele, üritasid riigid hoida rahu Lääne-Euroopas.[2] Siiski jõudis sõda Euroopasse Krimmi sõjaga aastatel 1853–1856. See toimus küll "kauges ja ligipääsmatus regioonis", aga Itaalia teine iseseisvussõda oli "nii ligipääsetav igast Lääne-Euroopa osast, et muutis vaatlejad huvitatuks". Sealne verevalamine ei olnud suur, kuid vaatepilt oli erakordne ja šokeeriv. Konventsiooni loomise eesmärk oli leevendada sõjakannatusi, kuid see tekitas "suurenenud huvi sõjategevuse vastu, millega Lääne-Euroopa rahvad /.../ ei olnud pärast Napoleon I troonilt kukutamist enam harjunud".[2]

Sellepärast algatati liikumine, mis pidi looma rahvusvahelise õiguse kogumi, mis reguleeriks haavatute ja sõjavangide ravi ning nende eest hoolitsemist. Liikumist hakkas juhtima kodanikuaktivist Henri Dunant, kes nägi 1859. aastal Põhja-Itaalias pealt Solferino lahingut Prantsuse-Sardiinia ja Austria armeede vahel.[3] Lahingu järel jäi lahinguväljale 40 000 haavatud sõdurit, kes jäeti maha abivahendite ja personali puudumise tõttu. Sõdurite kannatused panid Dunant'i tegutsema. Pärast Genfi naasmist avaldas ta oma muljed raamatus "Un Souvenir de Solferino"[4] ja kasutades ära oma liikmesust ühingus "Genfi kogukond ühiskonna heaoluks", kutsus üles korraldama rahvusvahelise konverentsi. Samuti aitas ta 1863. aastal asutada Rahvusvahelise Punase Risti Komitee. Pärast 1864. aasta Genfi konverentsi kutsuti 1868. aastal kokku uus konverents, mis pidi laiendama allkirjastatud lepet sõjategevusele merel, ent seda lepet ei ratifitseeritud.[5]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee määratles riigi peamise kohustuse ja vastutusena kaitsta oma rahva tervist ning füüsilist heaolu. Samas teadis komitee, et alati säilib vajadus vabatahtlike organisatsioonide järele, kes varustaksid igas riigis sõja osaliste abistamise eest vastutavaid ametlikke agentuure.[6] Komitee missiooni laialdase aktsepteerimise kindlustamiseks vajati reeglite kogumit, mille abil reguleerida komitee enda ja sõja osaliste tegevust.

Ratifitseerimine ja muudatused[muuda | muuda lähteteksti]

22. augustil 1864 Genfis kirjutasid esimesele Genfi konventsioonile alla järgmiste Euroopa riikide juhid.[7]

  • Badeni Suurvürstiriik
  • Belgia Kuningriik
  • Taani Kuningriik
  • Teine Prantsuse Impeerium
  • Hesse Suurvürstiriik
  • Itaalia Kuningriik
  • Madalmaade Kuningriik
  • Portugali ja Algarvese Kuningriik
  • Prussia Kuningriik
  • Šveits
  • Hispaania Kuningriik
  • Wüttenburgi Kuningriik

Norra ja Rootsi Ühendkuningriik liitus detsembris.

See "tekitas kohustuse aktsepteerida antud nõusolekut riikide vahel, kes aktsepteerisid ja rakendasid neid reegleid oma militaaroperatsioonide läbiviimisel".[2] Vaatamata sellele algelisele mandaadile oli leping edukas märgatavate ja kiirete reformide läbiviimiseks. Lepingu esimene variant hõlmas ainult:[8]

  • puutumatust vallutuse ja hävituse suhtes kõikidele asutushoonetele, mis tegelevad haavatud ja haigete sõdurite ravimisega;
  • osaliste vastuvõttu ja kõikide osaliste ravimist;
  • kaitset tsiviilelanikele, kes osutavad abi vigastatutele;
  • Punase Risti sümboli tunnustamist identifitseerimisviisina inimeste ja varustuse jaoks, mida see kokkulepe hõlmab.

Mitme küsitavuse tõttu leppe artiklites kasutatud terminite ja kontseptsioonide suhtes ning seoses aina kiiremini areneva sõja olemuse ja militaartehnoloogiaga, täiendati ja laiendati originaalartikleid peamiselt teisel Genfi konverentsil 1906. aastal ning Haagi 1899. ja 1907. aasta konventsioonidega, mis laiendasid sätteid sõjategevusele merel.[8] 1906. aasta versiooni uuendati ja asendati see 1929. aasta versiooniga, kus tehti mõned pisimuudatused. See asendati omakorda 1949. aasta versiooniga.[9] Rahvusvahelise Punase Risti komitee direktor Jean S. Pictet märkis 1951. aastal: "Seadus jääb siiski alati heategevusest maha; see on pikaldane [protsess] - ühildada [seadusi] elu reaalsuse ja inimkonna vajadustega". Sellepärast on Punase Risti kohustus "aidata seaduse rakendusala avardamisel, eeldades, et seadus säilitab samad väärtused", peamiselt läbi revisjonide ja algupärase Genfi konverentsi aluspõhimõtete laiendamise.[1]

Sisu kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Leping koosneb kümnest artiklist, mille peamine sisu on järgnev:

  • artiklites 1 ja 2 sätestatakse meditsiinipersonali puutumatus;
  • artiklites 3 ja 4 sätestatakse haiglate funktsioon;
  • artiklis 5 sätestatakse haavatute vedajate puutumatus;
  • artiklis 6 sätestatakse, et haigete ja haavatud sõdurite eest tuleb hoolt kanda;
  • artiklis 7 sätestatakse meditsiinipersonali tundemärgid;
  • artiklites 8–10 sätestatakse selle lepingu rakendamise tingimused.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pictet, Jean S. (1951), "The New Geneva Conventions for the Protection of War Victims", The American Journal of International Law, 45 (3): 462–475, doi:10.2307/2194544
  2. 2,0 2,1 2,2 Davis, George B. (1907), "The Geneva Convention of 1906", The American Journal of International Law, 1 (2): 400+
  3. Baxter, Richard (1977), "Human Rights in War", Bulletin of the American Academy of Arts and Sciences, 31 (2): 5
  4. See Dunant, Henri (1862), Un Souvenir de Solferino (1 ed.), Geneve: Jules Fick
  5. Sperry, C.S. (1906), "The Revision of the Geneva Convention, 1906", Proceedings of the American Political Science Association, 3: 33, doi:10.2307/3038537
  6. Anderson, Chandler P. (1920), "The International Red Cross Organization", The American Journal of International Law, 14 (1): 210, doi:10.2307/2187844
  7. "Convention for the Amelioration of the Condition of the Wounded in Armies in the Field. Geneva, 22 August 1864". Geneva, Switzerland: International Committee of the Red Cross ICRC. Vaadatud 11.06.2017.
  8. 8,0 8,1 Encyclopædia Britannica, "Geneva Conventions".
  9. "Final Act of the Diplomatic Conference of Geneva, 12 August 1949" Geneva, Switzerland: International Committee of the Red Cross ICRC.