Esimene Genfi konventsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Esimene Genfi konventsioon allkirjastatult

Esimene Genfi konventsioon haavatute ja haigete olukorra parandamiseks lahinguväljal, mis võeti vastu 22. augustil 1864, on esimene neljast Genfi konventsiooni leppest. See defineerib "aluse, millel baseeruvad rahvusvahelise seadustiku reeglid kaitsmaks relvastatud konflikti ohvreid"[1]. Pärast esimese leppe ratifitseerimist 1864. aastal, täiendati ja asendati seda 1906., 1929. ning 1949. aastal. Ta on lahutamatult seotud Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega, mis on nii leppe algataja kui ka antud leppe sätete täitmise kontrollija.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1864. aasta Genfi konventsioon kutsuti kokku kriitilisel perioodil Euroopa poliitilises ja militaarses ajaloos. Ameerika kodusõda oli kestnud 1861. aastast (algas Fort Sumteri lahinguga) ning nõudis lõpuks umbes 750 000 – 900 000 elu. Napoleon I allakäik Waterloo lahingus aastal 1815 ja tema nõo 1859. aasta Itaalia kampaania vahepealsel ajal üritasid riigid hoida rahu Lääne-Euroopas.[2] Siiski, 1853–1856 konfliktiga Krimmis, jõudis sõda Euroopasse. Kuigi see toimus "kauges ja ligipääsmatus regioonis", siis Põhja-Itaalia kampaania oli "nii ligipääsetav igast Lääne-Euroopa osast, et see muutis vaatlejaid huvitatuks". Kuigi sealne verevalang polnud suur, oli selline vaatepilt erakordne ja šokeeriv. Vaatamata konventsiooni kavatsusele leevendada sõjakannatusi, tekitas 1864. aasta Genfi konventsiooni loomine "suurenenud huvi militaartegevusse, millega Lääne-Euroopa rahvad ... polnud harjunud alates Napoleon I troonilt kukutamisega".[2]

Sellepärast algatati liikumine, mis looks rahvusvahelise õiguse kogumi, mis regleeriks haavatute ja sõjavangide ravi ning nende eest hoolitsemist. Liikumist hakkas juhtima kodanikuaktivist Henri Dunant, kes nägi 1859. aastal Põhja-Itaalias pealt Solferino lahingut, mis peeti Prantsuse-Sardiinia ja Austria armeede vahel.[3] Lahingu järel jäi lahinguväljale 40 000 haavatud sõdurit, kes olid sinna jäetud vahendite ning personali puudumise tõttu. Sõdurite kannatamine pani Dunant'i tegutsema. Naastes Genfi, avaldas ta oma seisukoha raamatus "Un Souvenir de Solferino"[4] ning, kasutades ära oma liikmesust ühingus "Genfi kogukond ühiskonna heaoluks", kutsus ta üles pidama rahvusvahelist konverentsi. Samuti aitas ta asutada 1863. aastal Rahvusvahelise Punase Risti Komitee. Pärast 1864. aasta Genfi konverentsi kutsuti 1868. aastal kokku uus konverents, mis laiendaks allkirjastatud lepet sõjategevusele merel, ent seda ei ratifitseeritud.[5]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee määratles riigi peamiseks kohustuseks ja vastutuseks kaitsta oma enda rahva tervist ja füüsilist heaolu. Samas teadis komitee, et alati on vajadus vabatahtlike organisatsioonide vastu, kes varustaksid ametlikke agentuure, kellel lasub vastutus abistada sõja osapooli igas riigis.[6] Kindlustamaks, et nende missioon oleks laialdaselt aktsepteeritud, vajati reeglite kogumit, et valitseda enda ning sõja osapoolte tegude üle. 22. augustil 1864 kirjutasid Genfis 1. Genfi konventsioonile alla järgmiste Euroopa riikide juhid:[7]

  • Badeni Suurvürstiriik
  • Belgia Kuningriik
  • Taani Kuningriik
  • Teine Prantsuse Impeerium
  • Hesse Suurvürstiriik
  • Itaalia Kuningriik
  • Madalmaade Kuningriik
  • Portugali ja Algarvese Kuningriik
  • Prussia Kuningriik
  • Šveits
  • Hispaania Kuningriik
  • Wüttenburgi Kuningriik

Norra ja Rootsi Ühendkuningriik liitus detsembris.

See "tuletas oma kohustusliku jõu mõista antud nõusolekust riikide vahel, kes aktsepteerisid ning rakendasid neid oma militaaroperatsioonide läbiviimisele".[2] Vaatamata selle algelisele mandaadile oli leping edukas märgatavate ja kiirete reformide loomisel. Lepingu esimene püüe hõlmas ainult:[8]

  1. puutumatust vallutuse ja hävituse suhtes kõikidele asutushoonetele, mis tegelevad haavatute ja haigete sõdurite ravimisega;
  2. osalist vastuvõttu ja kõikide osapoolte ravimist;
  3. kaitset tsiviilelanikele, kes osutavad abi vigastatutele;
  4. Punase Risti sümboli tunnustamist identifitseerimisviisina inimeste ja varustuse jaoks, mida see kokkulepe hõlmab.

Mitme küsitavuse tõttu selle lepingu artiklites kasutatud terminites ja kontseptsioonides ning seoses aina kiiremini areneva sõjanatuuri ja militaartehnoloogiaga, täiendati ja laiendati originaalartikleid, enamjaolt teisel Genfi konverentsil 1906. aastal ja Haagi 1899. ja 1907. aasta konventsioonidega, mis laiendasid antud artikleid mere sõjategevusele.[8] 1906. aasta versiooni uuendati ning asendati 1929. aasta versiooniga, millele tehti mõned pisimuudatused. See asendati omakorda 1949. aasta versiooniga.[9] Kuigi, nagu Jean S. Pictet, Rahvusvahelise Punase Risti komitee direktor, märkis 1951. aastal, "seadus, siiski, jääb alati heategevusest maha; see on pikaldane [protsess] ühildamaks [seadusi] elu reaalsusega ning inimkonna vajadustega", sellepärast on Punase Risti kohustus "assisteerida seaduse rakendusala avardamisel, eeldades, et seadus jätab oma väärtuse samaks", peamiselt läbi revisioonide ja algupärase Genfi konverentsi alusprintsiipide laiendamisega.[1]

Sisu kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Leping koosneb 10 artiklist, mille peamised punktid on järgmised:

  • artiklid 1 ja 2 deklareerivad meditsiinipersonali puutumatust;
  • artiklid 3 ja 4 deklareerivad haiglate funktsiooni;
  • artikkel 5 deklareerib haavatute toojate puutumatust;
  • artikkel 6 deklareerib, et haigete ja haavatud sõdurite eest tuleb hoolt kanda;
  • artikkel 7 deklareerib meditsiinipersonali tundemärgid;
  • artiklid 8–10 deklareerivad selle lepingu rakendamise tingimused.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pictet, Jean S. (1951), "The New Geneva Conventions for the Protection of War Victims", The American Journal of International Law, 45 (3): 462–475, doi:10.2307/2194544
  2. 2,0 2,1 2,2 Davis, George B. (1907), "The Geneva Convention of 1906", The American Journal of International Law, 1 (2): 400+
  3. Baxter, Richard (1977), "Human Rights in War", Bulletin of the American Academy of Arts and Sciences, 31 (2): 5
  4. See Dunant, Henri (1862), Un Souvenir de Solferino (1 ed.), Geneve: Jules Fick
  5. Sperry, C.S. (1906), "The Revision of the Geneva Convention, 1906", Proceedings of the American Political Science Association, 3: 33, doi:10.2307/3038537
  6. Anderson, Chandler P. (1920), "The International Red Cross Organization", The American Journal of International Law, 14 (1): 210, doi:10.2307/2187844
  7. "Convention for the Amelioration of the Condition of the Wounded in Armies in the Field. Geneva, 22 August 1864". Geneva, Switzerland: International Committee of the Red Cross ICRC. Vaadatud 11.06.2017. 
  8. 8,0 8,1 Encyclopædia Britannica, "Geneva Conventions".
  9. "Final Act of the Diplomatic Conference of Geneva, 12 August 1949" Geneva, Switzerland: International Committee of the Red Cross ICRC.