Alaline Vahekohus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
1899. aasta Haagi I rahukonverentsi osavõtjad

Alaline Vahekohus (ingl. Permanent Court of Arbitration, PCA) 29. juulil 1899 ja 18. oktoobril 1907 Haagi I ja II rahukonverentsil asutatud vanim rahvusvahelisi vaidlusi lahendav rahvusvaheline organisatsioon. Alseks asutamise eesmärgiks oli aidata diplomaatilisel teel kaasa Vaikse ookeani piirkonna kolooniate haldamisest tulenevate tüliküsimuste lahendamisele. 1907 Haagi II konventsiooniga muudeti statuuti ja laiendati kohtu volitusi mitmesuguste rahvusvaheliste lahkhelide lahendamiseks.

Alalise Vahekohtu peakorter asub Haagis (Holland) Rahupalees. Hoone ehitati vahekohtu tarbeks 1913. aastal Carnegie fondi annetustest.

Kohus kasutab probleemi tundmaõppimiseks rahvusvaheliste uurimis- ja vahenduskomisjonide abi. Kujutab endast mitte alaliselt tegutsevat institutsiooni, vaid on juristide diskussioonipaneel, mis annab soovitusi ja teeb tülitsevatele pooltele ettepanekuid probleemi lahendamiseks. Iga probleemi lahendamiseks valitakse kohtunikud-vahendajad, kes ei saa olla tülitsevate maade esindajad. Jooksvat tegevust korraldab Administratiivnõukogu (koguneb vähemalt kord aastas), mis koosneb Hollandi välisministrist ja Haagi akrediteeritud diplomaatilistest esindajatest.

Kuna kohtu liikmed võtsid endale kohustuse arvestada kohtu otsuseid, siis 20. sajandi alguses tegutses kohus tulemuslikult. Kõige aktiivsemaks tegevusperioodiks oli aastad 1900–32, mil lahendati 20 riikidevahelist tüliküsimust. Seejärel tõrjuti kõrvale Alalise Rahvusvahelise Kohtu (PCIJ) ja ÜRO egiidi all tegutseva Rahvusvahelise Kohtu (ingl. International Court of Justice, ICJ) poolt. Aastatel 1946–1990 oli vahekohus väheaktiivne. Seetõttu saigi Rahupalee tuntuks ICJ asukohana.

Tänapäeval tegeleb peamiselt kommertsarbitraažiga, publitseerib erialaseid käsiraamatuid, annab hinnanguid üksikute riikide õigusalasele praktilisele tegevusele ja tegeleb rahvusvahelise õiguse teoreetiliste küsimustega

Alalise Vahekohtu hoone Haagis

Alalisel Vahekohtul oli 2018. aasta alguses liikmeteks 119 ÜRO liiget pluss Kosovo ja Palestiina. Eesti sai liikmeks 28. juunist 2003, mil tema suhtes jõustus 18. oktoobril 1907. aastal vastu võetud rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]