Hüpohondria

Allikas: Vikipeedia

Hüpohondria on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed ilmutavad ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast. Hüpohondria all kannatav inimene ehk hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda kui arst on ta terveks tunnistanud.

Hüpohondriale on iseloomulik oma tervisliku seisundi teravdatud jälgimine ja ka kõige väiksemate kehaliste vaevuste seostamine raskete haigustega. Hüpohondrikud üritavad ise ennast diagnoosida ja leida arstidelt oma diagnoosile kinnitust. Kuna arstid tunnistavad hüpohondriku enamasti terveks, süveneb temas usaldamatus arstide vastu. Mõni hüpohondrik räägib oma tervislikust seisundist pidevalt ja otsib oma hirmudele kinnitust üha uutelt arstidelt, aga ka sugulastelt ja sõpradelt. Teised hüpohondrikud kannatavad oma hirme sisemiselt ega avalda neid oma lähikondlastele.

Hüpohondriat põhjustavad kõige sagedamini obsessiiv-kompulsiivsed häired ja depressioon, kuid selle võib esile kutsuda ka stress.

Hüpohondria ise liigitatakse somatoformsete häirete hulka (kood F45.2). Lääneriikides läbi viidud uuringute põhjal kannatab selle all 1–5 protsenti elanikkonnast.

Hüpohondriat on kajastatud ka kirjandusteostes. Eesti kirjanduses on hüpohondrik keskseks tegelaseks Juhan Smuuli näidendis "Polkovniku lesk". Maailmakirjanduses on tuntud hüpohondriline episood mina-tegelasega inglise kirjaniku Jerome K. Jerome'i teosest "Kolm meest paadis (koerast rääkimata)". Ilukirjanduslike kajastuste puhul tuleb tähele panna, et need ei anna objektiivset pilti sellest kui raske ja kurnav haigus hüpohondria võib tegelikult olla.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]