Grossglockneri kõrgalpi maantee

Asukoht Austrias

Grossglockneri kõrgalpi maantee (saksa: Großglockner-Hochalpenstraße) on kõrgeimalasuv sillutatud kurutee Austrias. See ühendab Brucki Salzburgi liidumaal Heiligenblutiga Kärntenis Fuscher Törli ja Hochtori kuru (2504 m) kaudu. Maantee on nimetatud Austria kõrgeima mäe Grossglockneri järgi. Maalilise marsruudina ehitatuna hinnatakse teekasutustasu läbimisega.

Kulg

Tee viib Bruckist Salzachi orus põhjapoolse Ferleiteni (Fuschi lähedal) tolliputka kaudu arvukate serpentiinidega Hochtori kurule, 1,5 km pikkuse hargnemiseta Fuscher Törlist (2428 m) Edelweißspitze vaatepunkti. Maaliline marsruut ületab Alpi veelahkme tunnelis ja kulgeb lõuna suunas piki teist haru, mis viib Glocknerhausi mägihütini ja Kaiser-Franz-Josefs-Höhe külastuskeskuseni (2369 m).

Populaarne vaatepilt sai nime Austria keisri Franz Joseph I ja tema naise Elisabethi visiidi järgi 1856. aastal. See pakub panoraamvaadet Pasterze liustikule, Grossglockneri massiivile, Glocknerwandile ja Johannisbergile loodes. Siit kulgeb tee allamäge lõunapoolse tolliputkani Heiligenbluti juures.

Ajalugu

Kui rühm Austria eksperte esitas 1924. aastal plaani maanteeks üle Hochtori (kõrgkuru), naeruvääristati neid ajal, kui Austrias, Saksamaal ja Itaalias oli vaid 154 000 eraautot, 92 000 mootorratast ja 2000 km asfaltteid. Austria oli kannatanud Esimese maailmasõja kaotuse katastroofiliste majandustulemuste tõttu, kahanenud seitsmendikuni keiserlikust suurusest, kaotanud oma rahvusvahelised turud ja kannatanud hävitava inflatsiooni käes.

Isegi 3-meetrise kruusatee tagasihoidlik disain koos möödasõidupunktidega tundus liiga kallis. Impulsi tee ehitamiseks, mille eesmärk oli avada viljatud Alpide orud motoriseeritud turismile, andis New Yorgi börsilangus 1929. aastal. See katastroof raputas vaesunud Austriat kohutava jõuga.

Kolme aasta jooksul vähenes majandustoodang veerandi võrra ja töötuse määr ulatus 26%-ni. Seejärel taaselustas valitsus Grossglockneri projekti, et anda tööd 3200-le (keskmiselt 520 000 töötu hulgast). Projekti laiendati 6 meetri laiuseni, et rahuldada "liigse rahvusvahelise liikluse" vajadusi – mida mõnitati üsnagi – uskudes, et aastas tuleb 120 000 külastajat. Riik kattis ehitamiskulud ja kasutajad pidid selle summa kinni maksma kasutustasuga.

30. augustil 1930 kell 9:30 hommikul plahvatasid Ferleitenis esimesed lõhkeained. Neli aastat hiljem ronisid tee-ehituse liikuv jõud Salzburgi liiduma valitsusjuht Franz Rehrl ja tehnik Franz Wallack oma Steyr 100 autosse ning saavutasid esimese mäeületuse autoga sillutatud teel.

Aasta hiljem 3. augustil 1935 avati Grossglockneri kõrgalpi maantee ning kasutati päev hiljem rahvusvahelise auto- ja mootorrattavõistluses.

Koos juurdepääsuteede ehitamisega läks Glockneri tee maksma 910 miljonit Austria šillingit (1990. aasta kursiga), u 7 miljonit oodatust vähem.

Planeerijad olid arvestanud 120 000 külastajaga 1930. aastal, kuid maantee võlu turistide jaoks tõi 1938. aastal 375 000 külastajat 98 000 sõidukil. Pärast Teist maailmasõda võttis aega 1952. aastani, enne kui sõjaeelne rekord 412 000 külastaja ja 91 000 sõidukiga ületati. 1962. aastal ületas kuru 360 000 sõidukit ja 1,3 miljonit külastajat.

Felbertauerni maantee (1967) ja Tauern Autobahni (1975) avamine vähendas liiklust peaaegu 15 %, kuid muutis püsivalt ka Grossglockneri kõrgalpi maantee iseloomu: ainsast transalpiinsest maanteest üle 158 km Alpide peaaheliku Brenneri mäekuru ja Katschbergi kuru vahel ekskursioonimaanteeks valgalalt raadiusega umbes 130 km.

Glockneri maantee peegeldab ka inimeste materiaalset edasiminekut: algusaastatel moodustas mootorratas - kui vaese inimese auto – kuni veerandi liiklusest; 1955. aasta oli kõrgpunkt 47 500 mootorrattaga (26% liiklusest); 1968. aastal loendati vaid 2071 mootorratast. Mootorrataste arv Grossglockneri kõrgalpi maanteel kasvas 2003. aastaks üle 76 000.

Suurenenud külastajate arv tingis tee järkjärgulise ajakohastamise vajaduse pärast 1953. aastat laiusele 7,5 m, pöörderaadiusele 15 m 10 m asemel ning 4000 parkimiskohta 800 asemel ja aastane maht kuni 350 000 sõidukit.

Lumekoristus

1936. ja 1937. aastal kühveldas 350 meest 250 000 m³ lund keskmiselt 70 päevaga, et hoida vähemalt üks sõidutee rida vaba. Alates 1953. aastast on 5 Wallacki pöördsahka ja 12 GROHAG töötajat iga aasta aprillis koristanud maanteelt ja parkimisaladelt umbes 14 päevaga 600 000 – 800 000 m³ lund.

1937. aastal sai teed läbida ainult 132 päeva, kuid 1963. aastal sai teed läbida 276 päeva. Grossglockneri kõrgalpi maantee on tavaliselt avatud mai algusest oktoobri lõpuni.

Giro d'Italia

Grossglocknerit on meeste Giro d'Italia läbinud seni kahel korral. Esimest korda oli 1971. aasta Giro d'Italia 17. etapil, võitis Pierfranco Vianelli. Sel ajal sai sellest esimene ja seni ainus Cima Coppi, mis asus väljaspool Itaaliat. Grossglockner esines teist korda 2011. aasta Giro d'Italia 13. etapil, võitis José Rujano.