Graveerimisnõel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Erinevad graveerimisnõelad

Graveerimisnõel on 2-3 mm jämedusest terastraadist, otsast teritatud ja pliiatsi moodi puitkestaga ümbritsetud nõel, mis on olulisim tööriist kõigi sügavtrükitehnikate juures. Nõela teravikule võib anda mitmesuguse kuju, on olemas erineva kaldega koonilisi ja lapikult teritatud nõelu ("linnukeeli"). Terasots peab kestast mõne millimeetri jagu välja ulatuma.[1]

Graveerimisnõela ei tohi segi ajada samuti graafikas kasutatava uuritsaga, mille ots on kiiljalt lõigatud; graveerimisnõelal on see seevastu alati nõelataoliselt terav, olenemata nõela ristlõike kujust.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuivnõela jaoks kasutatakse enamasti kooniliselt teritatud ümaraid nõelu. Mida teravam on koonus, seda hõlpsamalt tungib nõel trükiplaadi metalli ja seda tugevam tuleb kraat, kuid terav nõel nürineb kiiresti ja võib tugeval surumisel murduda. Tuleb arvestada, et mida suuremat jõudu rakendatakse nõelale, seda jämedam ja tugevam peab see olema. Mida nürim on teritusnurk, seda hõlpsamalt jookseb nõel plaadil igas suunas, kraat on madal ja joonesüvend samuti.

Kiilukujuliselt ümardatud otsaga nõela (ristlõige terava ovaali kujuline) saab kasutada eriti tugevate ja sügavate joonte lõikamiseks.

Ka ofordis kasutatakse koonilist nõela, selle teritusnurk võib olla terav ja nõel on tavaliselt peenike. Ofordinõela tipp ümardatakse enne kasutamist õlikivil.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. E. Okas, O. Kangilaski. Sügavtrükitehnikad. Tallinn, 1965
  2. E. Okas, O. Kangilaski. Sügavtrükitehnikad. Tallinn, 1965