Goya
Goya oli 1940. aastal Oslos vette lastud Norra mootorkaubalaev.
Kui sakslased Norra okupeerisid, konfiskeeriti ka laev.[1]
Üldkirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Goya oli suur kaubalaev, mille veeväljasurve oli 5230 brt ja pikkus 141 m. Kahe sisepõlemismootoriga, mille koguvõimsus oli 8400 hj, võis laev saavutada kiiruse kuni 16 sõlme. Algusest lõpuni oli selle kapten Otto Plünnecke. Ookeanisõitudeni laev ei jõudnud.[1]
1940. aasta jaanuaris sai Goya endale Hamburgis peale geomeetrilise moondamismustri, ühtlasi lisati liivast ballast, et lastita laev merelainetel püsti seisaks. Hiljem sõidutati see Königsbergi, kus laevast sai allveelaevnike kooli märklaev – laeva pihta lasti lõhkepeadeta õppetorpeedosid.[1]
Mereretked[muuda | muuda lähteteksti]
1944. aasta septembris võeti laev kasutusele transpordilaevana, et viia põgenikke Läänemere ida- ja lõunarannikult läänekaldale. Kuna Goyal puudusid kajutikohad, tuli põgenikke transportida lastiruumides. Laeva ahtritekile ehitati laudadest kemmergud. Mahukad külmkapid võimaldasid Läti ja Leedu põgenike pealevõtul alati kaasa võtta suurt hulka liha.[1]
Goya torpedeerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Nelja põgenikeveoga oli Goya Läänemere idarannikult ära viinud 19 785 inimest. 1945. aasta 16. aprillil võeti Helast peale rekordiliselt 7000 inimest.[1] Nende hulka kuulusid põgenikud, sõdurid ja haavatud. Pealelastimine toimus paanikas.[2]
Samal ajal seadsid sihi läände aurik Mercator, mille pardal oli 5500 inimest, veetanker Ägir, mis kandis 1604 inimest, miinitraalerid M 256 ja M 328 ning laev Kronenfels. Samal ööl andis Kronenfels valgussignaaliga Goyale märku, et neil on masinarike.[1]
Mõne kilomeetri kaugusel paiknevat valgussignaali märkas Nõukogude allveelaev L-3 3, mida juhtis kapten Vladimir Konovalov. Veerand tundi hiljem, kell 23.45, oli L-3 jõudnud Goyale torpeedolaskekaugusele, mistõttu lähetas Konovalov neli torpeedot mootorkaubalaeva suunas. Goyat tabas kaks lasku: üks vööriosa ja teine masinaruumi. Pihtasaamise tagajärjel jäi laeval seisma dünamomasin, ka kustus kogu valgustus. Hetk hiljem vajus Goya tüürpoordi suunas viltu, murdudes masinaruumi kohalt pooleks. Viis minutit hiljem oli laev vajunud vee alla.[1]
Kuigi miinitraaler M 328 oli õnnetuse ilmnedes allveelaeva taga ajama asunud, naasis see hetk hiljem koos veetanker Ägiriga õnnetuspaika. Laevade koostöös õnnestus päästa 334 inimest, hukkunuid oli 6666.[1] Tegemist on 20. sajandi suurima ühel laeval hukkunute arvuga.[2]
Vrakk[muuda | muuda lähteteksti]
Goya vraki avastasid Poola sukeldujad 26. augustil 2002. 16. aprillil 2003 määras 3D-sonari abil vraki asukoha kindlaks rahvusvaheline uurimisrühm.[3]
Vrakk asub 78 m sügavusel, on püstasendis ja heas seisukorras.[3] 2006. aastal kehtestas Poola valitsus 500 m lähenemisraadiuse, et mitte häirida hauarahu.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Õun, Mati (2015). Laevahukud Läänemerel 20. sajandi sõdades. Grenader.
- ↑ 2,0 2,1 Katastroofid Läänemerel palju suuremate ohvritega. Eesti Päevaleht, 02.10.1985, lk 6. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=estdagbladet19851002.1.6&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------
- ↑ 3,0 3,1 3,2 MV Goya [+1945]. https://www.wrecksite.eu/wreck.aspx?13274