Globaalsed ühisvarad

Globaalne ühisomand ehk globaalsed ühisvarad (inglise global commons) on Maa ja selle atmosfääri eluliselt tähtsad osad (käsitletavad ühisvaradena), mis ei saa kuuluda mitte ühegi isiku ega riigi kontrolli alla ning mida kõik saavad vabalt kasutada.

Globaalsed ühisvarad on näiteks õhk, stratosfääri osoon, Antarktika, avameri, avamerekalad, rändlinnud. Kokku umbes 70% maakera pindalast on globaalne ühisomand.

Globaalseid ühisvarasid on peetud ammendamatuks, kuid globaalse ületarbimise tulemusel on need loodusvarad hakanud ammenduma või on saastatuse tõttu kasutuskõlbmatuks muutumas.

Ühisomand

Ühisomandiks nimetatakse üheaegselt kahele või enamale isikule kuuluvat omandit.

Keskkonnaprobleemide kontekstis

Ühisomand (inglise common pool resource, common property resource) on inimese loodud hüvised või loodusvarad, mis on mõjutatud ületarbimisest – mida rohkem üks tarbib, seda vähem teine saab.

Juriidilises konteksis

Ühisomand on kahele või rohkem kui kahele isikule üheaegselt kindlaks määramata osades kuuluv omand. Ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, välja arvatud juhud kui ühisomandit sätestavas seaduses on sätestatud teisiti. Seega ei ole ühisomandi puhul kindlaks määratud ka nn mõttelist osa, sageli kohtab sellist omandi liiki abielus.

Vee kasutamine

Vee kasutamise korraldamine

Vee kasutamist ja kaitset korraldab riiklikul tasandil Vabariigi Valitsus.

Kohalik omavalitsus oma halduspiirkonnas:

1) annab nõusoleku vee erikasutuseks;

2) korraldab kohalikule omavalitsusele kuuluvate veekogude haldamist;

3) korraldab veeavarii ja vee äkkreostuse tagajärgede likvideerimist;

Riigi omand veekogule

Riigi omandis on:

1) sisemeri, territoriaalmeri ja piiriveekogude Eestis paiknevad osad;

2) laevatatavatest veekogudest Võrtsjärv, Emajõgi, Väike Emajõgi Võrtsjärvest Pikasilla sillani ja Narva jõgi;

3) kalamajandusliku tähtsusega veekogudest Nasva ja Kasari jõgi suudmest kuni Vigala jõe suudmeni, Mullutu laht ja Suurlaht;

4) seaduses sätestatud korras riigi omandisse jäetavad veekogud.

Vee ja veekogu kasutamine toimub avaliku kasutamisena või erikasutusena.

Veekogu avalik kasutamine

Veekogu avalik kasutamine on veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine ja kalapüük seaduses sätestatud ulatuses. Veekogu avaliku kasutamisega ei tohi rikkuda võõral maatükil viibimist reguleerivaid seadusesätteid.

Vee erikasutus

Vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek.

Vee erikasutusluba peab olema, kui:

1) võetakse vett pinnaveekogust, sealhulgas ka jää võtmise korral enam kui 30 m3/ööpäevas;

2) võetakse põhjavett rohkem kui 5 m³ ööpäevas;

3) võetakse mineraalvett;

4) juhitakse heitvett ja teisi vett saastavaid aineid suublasse;

5) toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine;

6) toimub veekogu süvendamine või veekogu põhja pinnase paigaldamine;

7) uputatakse tahkeid aineid veekogusse;

8) toimub põhjavee täiendamine, allalaskmine või ümberjuhtimine;

9) vee kasutamisel muudetakse vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi.

Veesõiduki kasutamine

Avaliku ja avalikult kasutatava veekogu kasutamine veesõidukitega liiklemiseks on lubatud, kui seda seaduse või muu õigusaktiga ei piirata. Kui eraomandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel veesõidukiga liigelda ainult omaniku loal. Tuleb jälgida, kas veekogu ei ole mõne kaitseala piires, ning tuleb arvestada nõuetega, mis võivad keelata veesõidukite liikumise või seda piirata.

Tamula järv Võrus

Veesõidukiga sõitja ei tohi rikkuda kaasliiklejate, teiste veekogu ja vee kasutajate õigusi ning peab vältima vee-elustiku kahjustamist. Supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal veesõidukitega liigelda ei tohi.

Vaata ka

• Ühiskondlik omand
• Ühisomand
• Ühisomanditragöödia
• Ühisvara