Geoloogia-mineraloogiadoktor
Geoloogia-mineraloogiadoktor (vene keeles доктор геолого-минералогических наук; bulgaaria keeles доктор по геоложки и минералогични науки) on geoteaduste valdkonnas antav teaduskraad (teaduste doktor) mitmes riigis, sealhulgas Venemaa Föderatsioonis ja Bulgaarias. Varem oli kasutusel Nõukogude Liidus (1934–1991). Iseseisvunud Ukrainas kasutati kuni 1996. aastani; seejärel mugandati geoloogiadoktoriks.
Geoloogilised distsipliinid[muuda | muuda lähteteksti]
Geoloogia-mineraloogiadoktori (Ukrainas geoloogiadoktori) teaduskraad antakse kandidaadikraadi omavale ja geoloogilistes distsipliinides doktoriväitekirja edukalt kaitsnud teadlasele.
Geoloogilised distsipliinid Ukrainas[muuda | muuda lähteteksti]
- üldine ja regionaalgeoloogia
- geokeemia
- geotektoonika
- geoinformaatika
- hüdrogeoloogia
- insenerigeoloogia
- petroloogia
- paleontoloogia ja stratigraafia
- ookeanide ja merede geoloogia (meregeoloogia)
- maavarade geoloogia
- majandusgeoloogia
- mineraloogia ja kristallograafia
- litoloogia
- geofüüsika
Eesti geoloogid, kes on saanud geoloogia-mineraloogiadoktori kraadi[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude Liidus kaitsesid 11 eesti geoloogi edukalt geoloogiaalase doktoritöö ja said geoloogia-mineraloogiadoktori kraadi. Kõrgem Atestatsioonikomisjon väljastas neile vastava diplomi. Väitekirja kaitsmiskohaks oli kas Moskva või Leningrad.
- 1946 – Karl Orviku
- 1950 – Artur Luha
- 1966 – Ralf Männil
- 1968 – Arvo Rõõmusoks
- 1973 – Anto Raukas
- 1978 – Dimitri Kaljo
- 1979 – Heldur Nestor
- 1985 – Ivar Murdmaa, Širšovi Okeanoloogia Instituudi meregeoloog
- 1986 – Madis Rubel
- 1989 – Enn-Aavo Pirrus
- 1993 – Ülo Sõstra (sündinud 1940), Venemaa Teaduste Akadeemia Karjala Teaduskeskuse geoloogia instituudi geotektoonik