Friedrich Wilhelm Willmann

Allikas: Vikipeedia

Friedrich Wilhelm Willmann (2. juuli 1746 Gramzda – 20. jaanuar 1819 Karja) oli Eesti vaimulik ja kirjamees.

Willmann sündis Kuramaal, Gramzdas, kroonuarhitekti perekonnas, kuid juba aasta hiljem kolisid vanemad Riiga. Algõpetuse sai ta koduõpetaja käest Riias. Aastast 1757 sai ta õpetust von Rummeli käest Purmsātis, Kuramaal. Usuteadust õppis ta aastatel 17661768 (immatrikuleeriti 8. oktoobril 1766) Göttingeni ülikoolis ja aastatel 17681769 (immatrikuleeriti 19. juulil 1768) Königsbergi ülikoolis (kuulates ka Immanuel Kanti loenguid). Ordineeriti 31. märtsil/11. aprillil 1772 õpetajaks.

Ta oli aastatel 17721774 Karja Katariina koguduse adjunktõpetaja. Aastatel 17741819 oli ta sama koguduse õpetaja. Lisaks oli ta aastatel 17851805 Saaremaa konsistooriumi assessor. Elas aastatel 18051810 Kuressaares, aastal 1806 võttis ta ette pikema välisreisi (aastatel 18031819 oli tal Karja Katariina koguduses adjunktõpetajaks August Gottfried Christoph Hildemann). Ta suri Karjas ja on maetud Karja vanale kalmistule. Aastal 1790 ta aadeldati Austria keisri Joseph II poolt[1].

Kirjanduslikku tegevust alustas ta saksakeelsete jutluste avaldamisega. Aastal 1782 ilmus talt Tallinnas proosavalmide kogu "Juttud ja Teggud" (avastati aastal 1953 Göttingenis), mis on vanim säilinud eestikeelne ilmalik juturaamat (varasem Johann Martin Hehni poolt aastal 1778 kirjutatud "Jutto nink Moistokönne" pole säilinud). See raamat sisaldab 51 valmi, 38 juttu, 125 mõistatust (viimased on võetud Anton Thor Helle grammatikast), mesilastepidamise ja loomaravitsemise õpetuse. Kordustrükid sellest raamatust ilmusid aastatel 1787, 1804, 1838. Seejuures kaks viimast on teise (arvatavasti Otto Reinhold von Holtzi poolt) ümber töötatud kuni pealkirja muutmiseni ("Juttud ja Moistatussed"). Ta koostas veel kristliku kombeõpetuse "Ellamisse-Juhhataja" (1793, 2. trükk 1804) ja saksakeelse mesilastepidamise käsiraamatu (1787). Oma rahvaraamatute saksakeelsetes eessõnades ilmutab ta mõistvat suhtumist talurahvasse, näidates, et esinevate pahede põhjuseks on rõhumine ja vaimupimedus; viimase hajutamiseks pidas ta vajalikuks ilmaliku lugemismaterjali soetamist. Rahvale määratud tekstides osutub ta siiski didaktiliseks autoriks, kes seab oma eesmärgiks talupoja moraalse kasvatamise. "Juttude ja tegude" allikaks on Kuramaa pastori ja kirjamehe Gotthard Friedrich Stenderi raamat "Jaukas Pasakkas un Stahsti" (1766), mis omakorda tugineb saksa eeskujudele. Tema vahendusel jõudis eesti lugejateni hulk rahvusvahelisi loomavalme ja rida eri algupära jutusüžeesid. Kunstiliselt on need lood primitiivsed, raamatu keel sisaldas Saare murde elemente, on aga tunduvalt vigasem teiste tolleaegsete kirjameeste omast. Tema valme ja jutte avaldati XVIII ja XIX sajandi vahetuse kalendrites.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Willmann oli kaks korda abielus. Tema esimese naise Margarethe Sophie isa oli eelmine Karja koguduse õpetaja Hermann Daniel Bonge.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]