Free jazz

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Free jazz (ka free-jazz) on üks džässi suundi, mis tekkis 1950. ja 1960. aastatel. Nimetus valiti Ornette Colemani 1960. aastal ilmunud albumi "Free Jazz: A Collective Improvisation" järgi.

Uuenduste loetelu:

  • Läbimurre „vaba tonaalsuse“ avatud ruumi.
  • Uus rütmikontseptsioon, mida iseloomustab taktimõõdu, löögi ja sümmeetria lagunemine.
  • Maailmamuusika tulvamine džässi, mis avanes järsku kõikidele suurtele muusikakultuuridele Indiast Aafrikani ja Jaapanist Araabiani.
  • Rõhuasetus džässi intensiivsusele, mis puudub vanemates stiilides. Džäss oli varemgi teistest Lääne muusika vormidest intensiivsuselt üle, kuid kunagi enne pole rõhutatud intensiivsust sellisel ekstaatilisel ja vahel isegi religioossel moel nagu free jazz'is.
  • Muusikahelide laienemine müravaldkonda.

1960-ndate alguses tungis džäss vaba tonaalsuse või isegi atonaalsuse maailma, mis akadeemilises muusikas oli toimunud juba nelikümmend või viiskümmend aastat varem. Taas oli kohta ühisimprovisatsioonil nagu oli seda New Orleansi perioodil.

Siiski mõistetakse džässis vaba tonaalsust põhimõtteliselt teisiti kui Euroopa akadeemilises muusikas. Tähtsal kohal on nn. „tonaalsed keskpunktid“, millele pöörati palju rohkem tähelepanu kui näiteks Euroopa seriaalses avangardmuusikas. See tähendab, et muusika allub üldisele gravitatsioonile dominandist toonikasse, kuid on muudes aspektides valdavalt „vaba“.

Näiteks ei teadnud Ornette Coleman, et Euroopa muusikas kasutatakse vaba tonaalsust, enne kui ta kohtus 1959.-1960. aastal John Lewise ja Gunther Schulleriga. Selleks ajaks oli ta välja töötanud oma muusikalise käsitluslaadi. Seega pole kahtlust, et sellised muusikud nagu Ornette Coleman, Archie Shepp, Pharoah Sanders ja Albert Ayler on lähemal autentse bluesi „konkreetsele“ harmooniavabadusele kui Euroopa „abstraktsele“ intellektuaalsele atonaalsusele.

Mitmeid aastaid võeti free jazz'i vabadust kui vabanemist kõigist Euroopas kujunenud muusikasüsteemidest – rõhk on sõnadel „Euroopas kujunenud“. Vabanemine „valge kontinendi“ muusika vormidest ja harmooniast oli osa laiemast rassilisest, sotsiaalsest, kultuurilisest ja poliitilisest emantsipatsioonist. Free jazz purustas konventsionaalse džässirütmi kaks tugisammast – taktimõõdu ja biidi. Biidi asemele tuli pulss ja taktimõõt asendus laiade rütmipinge kaartega, mis paisusid uskumatu intensiivsusega.

Harmoonia ja rütmi uuendamise kõrval oli džässile sama tähtis juurdepääs maailmamuusikale. Džässiajaloo esimese 60 aasta vältel oli tema paariliseks Euroopa muusika. Sajandivahetuse ragtime-pianistidele tähendas see 19. sajandi klaverimuusikat. New Orleansi muusikute jaoks oli see prantsuse ooper, hispaania tsirkusemuusika ja Euroopa marsid. Bix Beiderbecke ja tema 1920. aastate Chicago kolleegid avastasid Claude Debussy. Swingiaja arranžeerijad õppisid orkestreerimisvõtteid hilisromantilistelt sümfoonikutelt. Kui areng möödus cool jazz'ist, olid džässmuusikud kasutusele võtnud peaaegu kõik Euroopa muusika kasutuskõlblikud elemendis, barokist Karlheinz Stockhausenini. See seletab ka innukaid uute partnerite otsinguid. Erilisteks huviobjektideks on olnud Araabia ja India kultuurid.

Afroameeriklaste seas oli juba 1940-ndatel märgata islami levikut. Kümned džässmuusikud pöördusid islami usku ja võtsid endale vahel ka araabia nimed. Araabia muusikat kasutasid oma kompositsioonides nt: Yusef Lateef, Ornette Coleman, John Coltrane, Randy Weston, Herbie Mann, Art Blakey, Roland Kirk, Sahib Shihab ja Don Cherry USA-s ning Georg Gruntz ja Jean-Luc Ponty Euroopas.

Araabia muusikast veelgi suuremat huvi äratas pika klassikalise traditsiooniga india muusika. Eelkõige paelus džässmuusikud india muusika rütmirikkus. India klassikaline muusika põhineb tala’del ja raga’del. Tala’d on väga erinevad rütmiseeriad ja -tsüklid 3 kuni 108 löögini. Tala’de rütmiliseks struktureerimiseks on palju võimalusi. 10-löögilise tala löökide jaotus võib võtta kui seeriat 2-3-2-3, või 3-3-4 või 3-4-3.

Kontrastina rütmiliselt hästi defineeritud tala’le, on raga meloodijajada, kus põimuvad mitmed Euroopa muusikas erinevalt ketegoriseeritud elemendid: teema, helistik, meeleolu, fraas ja vorm, mille määratleb meloodia kulgemine. Raga võib näiteks seada nõude, et mingi kindel noot tohib kõlada alles siis, kui kõik raga teised noodid on kõlanud. On olemas raga’d, mida tohib mängida ainult hommikul, õhtul, täiskuuga või jumalale mõeldes. Eelkõige on raga’d laadid ja sellega nad vastavad moodsa džässi suundumusega modaalsuse poole.

Muusikaline avanemine müra suunas on seotud maailmamuusikaga kui ka intensiivsuse üldise kasvuga. Oma roll oli akadeemilisel elektronmuusika ringkondadel. See oli periood, kus pillimeeste „sõnavara“ suurenes tohutu kiirusega.

Tollane free jazz tekitas tihti väärarusaama, et see muusika väljendab vaid viha, vihkamist ja protesti. Kui selle tunde põrmustavad John Coltrane’i hümnilaadselt religioosne innukus, Albert Aylery lustakas rahvapillimehe joon, Paul Bley ja Ran Blake'i intellektuaalne, kuid siiski naljalembeline jahedus, Sun Ra kosmiline avarus ja Carla Bley mõistuspärasus.