Franjo Bosanac

Allikas: Vikipeedia

Franjo Bosanac (ladina keeles Franciscus Bossinensis – "Franciscus Bosnialane"; 14851535[1][2]) oli Balkanilt pärit ja Itaalias tegutsenud renessansshelilooja, kes kirjutas muusikat peamiselt lautole kui soolopillile või kui laulja saatepillile.[3][4][5][6][7][1]

Ehkki Bosanaci nimi viitab Bosnia päritolule ning oletatavasti sündis Franjo Bosanac Srebrenikis (praeguses Bosnias ja Hertsegoviinas), on see tänini vaieldav[4]. Mõne eksperdi arvates võis ta olla horvaat, näiteks kirjutas Josip Andreis raamatus "Music in Croatia" (1974): "Bossinensise ritšerkaarid on tähtsad esimeste teadaolevate näidetena Horvaatia helilooja avaldatud muusikast."[8] Seevastu kirjutas Zija Kučukalić: "Huvitavaim kuju selleaegses Bosnia muusikas oli Franjo Bosanac (Franciscus Bossinensis)."[9] Plamenac Dragutin on oletanud, et Bosanac oli algselt kas Bosniast pärit frantsisklane või Bosnia kuninga õuemuusik[6]. Mõlemat seisukohta püüdis ühitada Ennio Stipčević: "Väga usutavaks võib pidada oletust, et Franciscus Bosnialane – nagu teda nimetatakse kirjanduses – oli Bosnia horvaat."[10] Bojan Bujic sõnastas sama arvamuse järgmiselt: "Võime oletada, et ta oli üks Bosnia pagulastest, kes asusid 15. sajandi lõpul Dalmaatsiasse ja Itaaliasse."[11] Ka Bosanaci eluloost pole teada kuigi palju.

Franjo Bosanac elas ja töötas Veneetsias, peamiselt koostöös tuntud muusikakirjastaja Ottaviano Petrucciga, kuid ka Estede õukonnas.[4] Noodikirja õppis ta tundma, kopeerides tollaste kuulsate heliloojate loomingut – ta kopeeris sadu frottola'id (populaarseid polüfoonilisi laule)[4][12]. Bosanac ise avaldas 1509–1511 Petrucci kirjastuses kaks kogumikku, milles oli 126 neljahäälset frottola't ja 46[13] ritšerkaari (lühipala mängimiseks enne või pärast laule)[14][15] temalt endalt ning heliloojatelt nagu Marchetto Cara ja Bartolomeo Trombocino[16][13]. Neile eelnesid kogumikud Francesco Spinacinolt (kaks kogumikku, 1507), Joan Ambrosio Dalza (1508) ja Giovan Maria Giudeo (1508, kaotsis)[14]. Vaatamata slaavi päritolule kuulub tema looming Põhja-Itaalia renessanssmuusika traditsiooni[4].

Bosanaci esimeses kogumikus avaldatud Marchetto Cara frottola't "Io non compro più speranza" esitas USA saatesarjas "The X Factor" 2009. aastal ansambel The Bastard Sons of Dioniso.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tenori e contrabassi intabulati col sopran in canto figurato per cantar e sonar col lauto"[5][15][12][16], sont les premières éditions connues pour chant et luth[15]

Plaadistusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ronn McFarlane and Julianne Baird: The Italian Lute Song – Dorian Sono Luminus (1996)
  • Christopher Wilson and Shirley Rumsey: Early Venetian Lute Music – Naxos (1999)
  • Massimo ja Teresa Marchese Nesci: Petrarca ed il cantare a liuto – Tactus (2004)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Naxos
  2. IMSLP
  3. FRANCISCUS BOSSINENSIS|work=naxos.com]
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Bojan Bujic, "Navigating through the Past": Issues Facing an Historian of Music in Bosnia, Magdalen College, Oxford, 2006, p. 72-73.
  5. 5,0 5,1 Kres̆imir Kovac̆ević, Janine Matillon, Dix siècles de musique croate, Zadruz̆na s̆tampa, p. 27.
  6. 6,0 6,1 The Lute : The Journal of the Lute Society – Volume 46, Lute Society, 2008, p. 48-49.
  7. International Review of the Aesthetics and Sociology of Music, Volume 37, Press Inst. of the Yugoslav Academy of Sciences and Arts, 2006, p. 72-73}.
  8. Josip Andreis, Music in Croatia, Zagreb, 1974, p. 31 (cit. via Bojan Bujic, p. 72-73)
  9. Zija Kučukaliċ, The Development of Musical Culture in Bosnia and Herzegovina, Sarajevo, 1967, p. 27 (cit. via Bojan Bujic, p. 73)
  10. Ennio Stipčeviċ, Hrvatska glazba, Zagreb, 1997, p. 53 (cité par Bojan Bujic, p. 73)
  11. Bojan Bujic, Bosnia and Hercegovina: Art Music, in The New Grove Dictionary of Music and Musicians, éditeur S.Sadie, Londres et new York, 2001, Volume 3.
  12. 12,0 12,1 Jeffery T. Kite-Powell, A Performer's Guide to Renaissance Music, Indiana University Press, 2007, p. 228.
  13. 13,0 13,1 Hannu Annala, Heiki Mätlik, Handbook of Guitar and Lute Composers, Mel Bay Publications, 2010, p. 24.
  14. 14,0 14,1 Matthew Spring, The Lute in Britain: A History of the Instrument and Its Music, Oxford University Press, 2001, p. 33.
  15. 15,0 15,1 15,2 Le chant au luth au 16ème siècle-Une sélection, christine-gabrielle.ch
  16. 16,0 16,1 Donald C. Sanders, Music at the Gonzaga Court in Mantua, Lexington Books, 2012, p. 45.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]