Bartolomeo Tromboncino

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jeremia nutulaulude alguse cantus'e- ja tenoripartii, ilmunud Ottaviano Petrucci väljaandes 1506. aastal

Bartolomeo Tromboncino (1470 Verona – 1535 või hiljem Veneetsia) oli Itaalia renessansiaja helilooja. Tema heliloomingus tuntuimad on ta frottola'd, mida on talle omistatud 170 ringis[1].

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Bartolomeo Tromboncino säilinud kirjade teatel kasvas ta üles Veronas ja ta esimene muusikaõpetaja oli ta isa Bernardino Piffaro, kes mängis linnamuusikuna puhkpille. Umbes 20-aastaselt oli Tromboncino juba tromboonimängija Francesco Gonzaga teenistuses Mantuas, mängides puhkpilliansamblis pidustuste ja muude avalike ürituste saateks.

1490. aastate lõpul mainitakse tema nime sageli Mantua dokumentides, kas nimetades tema muusikalisi andeid ja saavutusi või hoopis tema erakordselt tormakat iseloomu. Teateid on temalt tellitud muusika kohta, kiitust mitmelt poolt ja korduvaid rahalisi kingitusi. Viimatinimetatud tulid Isabella d'Estelt, kes alates 1590. aastast võttis Tromboncino oma isiklikku kaaskonda lautomängija, helilooja ja muusikalise juhendajana.

Olgugi muusik paistab olevat olnud Isabella d'Este ja ta abikaasa soosik, on palju tunnistusi Tromboncino väljakutsuva ja riiaka meelelaadi kohta. 1595. aastal on ta mingil vägivallaga seotud isiklikul põhjusel sunnitud Veneetsiast põgenema ja 1599. aastal tappis ta oma naise, kelle leidis keelatud läbikäimises armukesega; paistab küll, et sellest ei tulnud talle mingeid tõsisemaid tagajärgi. Hoolimata veel ühest häbistavast põgenemisest Mantuast 1501. aastal jäi ta d'Este teenistusse 1505. aastani. Tromboncino erakordselt leebet kohtlemist neil asjaoludel võib seletada sellega, et ta oligi väga väljapaistev muusik. 1505. aastal on ta Lucrezia Borgia teenistuses Ferraras, oletatavasti 1510. aastani, mil enamik kaaskonna muusikutest saadeti laiali, kuna sõja tõttu Veneetsiaga polnud võimalik neile palka maksta. Pärast seda jõudis Bartolomeo Tromboncino 1511. aastal kardinal Ippolito I d'Este teenistusse Ferraras. Kuni 1518. aastani on tema tegevusest vähe kindlat teada, kuid sel aastal üüris ta maja Veneetsias, milles pidas muusikakooli aadlidaamidele. See ettevõtmine edenes piisavalt hästi selleks, et muusik sai ära maksta oma võlad ning ülal pidada teist abikaasat ja lapsi.

Umbes sellesse aega jääb ka Tromboncino üks suuremaid apse karjääris. Ta nõudis oma muusika trükis avaldamisele patenti ja pole isegi teada, kas see talle anti, kuid Bartolomeo Tromboncino muusika ilmumine soikub sellest ajast. Oma vahetute rahaliste huvide kaitsmisega takistas muusik oma teoste laiemat levikut, palju käsikirjadest leitud Tromboncino muusikat on nii-öelda piraatväljaanded ja Bartolomeo Tromboncino uuenduslikult komponeeritud frottola'd, võib-olla parimad tema loomingust, kadusid avalikkuse huvisfäärist veel enne autori surma.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntuima osa Tromboncino muusikast moodustavad ilmalikud mitmehäälsed laulud frottola'd. Elukutselt oli ta trombonist, nagu näitab nimigi, kuid ta pole kirjutanud puhast instrumentaalmuusikat või pole sellest midagi säilinud. Tromboncino lõi ka tõsist vaimulikku muusikat, temalt on teada seitseteist lauda't, üks vaimulik motett ja muusikaline kompositsioon Jeremia nutulaulude tekstile. Stiililiselt järgivad ta vaimulikud teosed 16. sajandi alguse konservatiivsema muusika eeskujusid, kasutades cantus firmus'ele komponeeritud mitteimitatsioonilist polüfooniat, mis vaheldub kohati homofoonilise tekstuuriga või kaunistamata Gregoriuse laulu meloodiaga. Tromboncino frottola'd tõusevad teiste kaasaegsete autorite loomingu taustal tugevalt esile, olles varieeruvamad ja polüfoonilisemad kui samavõrra kuulsa Marchetto Cara või teiste selle perioodi heliloojate omad. On teada, et ta kirjutas 1502. aastal muusikalise saate Titus Maccius Plautuse komöödiale "Asinaria"[3][4].

Tekstid, mida Tromboncino kasutas, on enamasti kuulsate luuletajate loodud. Ta on viisistanud Petrarca, Galeotto del Carretto, Jacopo Sannazaro jt tekste, samuti Michelangelo poeemi "Come haro dunque ardire", mis ilmus 1518. aastal avaldatud kogumikus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]