Finantsanalüüs

Allikas: Vikipeedia

Finantsanalüüs (mida nimetatakse ka finantsaruannete analüüsiks või raamatupidamisanalüüsiks) on ettevõtte, allsektori või projekti elujõulisuse, stabiilsuse ja tasuvuse analüütiline hindamine.

Seda teostavad spetsialistid kasutades finantsaruannetest ja muudest aruannetest saadud teavet. Need aruanded esitatakse tavaliselt ettevõtte juhtkonnale, ning on üheks aluseks äriotsuste tegemisel. Finantsanalüüs võib kindlaks määrata, kas ettevõte peaks:

  • Jätkama või lõpetama oma põhitegevuse (või selle osa);
  • Tegema või ostma lisamaterjale oma toote valmistamiseks;
  • Omandama või rentima/ liisima masinaid ja seadmeid oma kaupade tootmiseks;
  • Võtma pangalaenu käibekapitali suurendamiseks;
  • Tegema otsuseid investeerimis- või laenukapitali kohta;
  • Tegema muid otsuseid, mis võimaldavad juhtkonnal teha teadlikke valikuid oma äritegevuses.

Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsanalüüs hindab ettevõttes järgmisi elemente:

  1. Kasumlikkus- Võime teenida kasumit ja jätkusuutlikult kasvada, nii lühi- kui pikaajaliselt. Firma kasumlikkust hinnatakse enamasti kasumiaruande põhjal;
  2. Maksevõime- Pikaajaliste kohustuslike määrade tagasimaksmise suutlikkus võlausaldajatele ja teistele osapooltele;
  3. Likviidsus- Suutlikkus säilitada positiivne rahavoog, täites samal ajal vahetuid kohustusi; Nii punkt 2 kui 3 tuginevad firma bilanssile, mis näitavad firma finantsolukorda.
  4. Stabiilsus- Suutlikkus pikas perspektiivis jätkata äritegevust nii, et ei oleks püsivaid olulisi kahjusid äritegevuse läbiviimisel. Ettevõtte stabiilsuse hindamiseks tuleb kasutada nii kasumiaruannet kui bilanssi, samuti muid finants- ja mittefinantsnäitajaid.

Meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsanalüütikud võrdlevad sageli finantssuhteid (maksevõime, kasumlikkus, majanduskasv jne):

  • Varasem tootlus - ettevõtte ajalooliste perioodide kaupa (näiteks viimase 5 aasta jooksul)
  • Tuleviku tootlikkus - ajalooliste näitajate ja teatud matemaatiliste ja statistiliste meetodite, sealhulgas praeguste ja tulevaste väärtuste kasutamine. Selline ekstrapolatsiooni meetod on peamine vigade allikas finantsanalüüsis, sest mineviku statistika võib olla tulevaste väljavaadete halb ennustaja.
  • Võrdlev jõudlus - sarnaste ettevõtete võrdlus.

Suhtarvud arvutatakse jagades ühes bilansis ja/ või kasumiaruandes kajastatud konto bilansist teisega, näiteks:

Netotulu (puhas kasum) / omakapital = Omakapitali tulutase (ROE) [1]

Kasum + intressikulu × (1 – maksumäär) / keskmine koguvara= Koguvara tulutase (ROA) [1]

Aktsia hind / puhaskasum aktsia kohta = P / E suhe

Finantsnäitajate võrdlemine on üks finantsanalüüsi viisidest. Finantssuhtarvude puhul on tegemist mitme teoreetilise probleemiga:

  • Finantssuhtarvud ütlevad vähe ettevõtte kindlate väljavaadete kohta. Jõudluse relatiivsuse tõttu vajavad nad võrdluspunkti, mis on teistest ajavahemikest või samalaadsetest ettevõtetest.
  • Üks näitaja omab vähe tähendust. Indikaatoritena võib suhtarve loogiliselt tõlgendada vähemalt kahel viisil. See probleem on osaliselt lahendadav, näiteks kombineerides mitut seostatud suhet, et näha terviklikumat pilti ettevõtte jõudlustest.
  • Hooajalised tegurid võivad mõjutada aastakasvu väärtuseid, muutes nad ebatavapärasteks. Eeldatavad väärtused võivad olla ebakorrektsed, kuna kontode saldod muutuvad aruandeperioodi algusest lõpuni. Selliste kontode tarbeks tasub kasutada keskmise väärtuse arvutamist, kui see on võimalik.
  • Finantssuhtarvud ei ole objektiivsemad kui arvestusmeetodid. Arvestusmeetodite või -valikute muutused võivad tulemusteks anda väga erinevad suhteväärtused.
  • Põhiline analüüs. [2]

Finantsanalüütikud võivad kasutada ka protsentuaalse analüüsi, mis hõlmab numbrite jada vähendamist protsendina mõnest baasmaksest. [3] Näiteks võib üksuste gruppi väljendada protsendina netotulust. Kui proportsionaalsed muutused toimuvad samas ajavahemikus, väljendatuna protsentides, öeldakse selle kohta horisontaalanalüüs. [3] Vertikaalne või suhtarvude analüüs vähendab kõik osad "tavalise suurusega" protsendini mõnest baasväärtusest. Tänu sellele on lihtsam võrrelda eri suuruses ettevõtteid. [3] Tulemusena jagatakse kõik tulude ja kulude aruanded müügikäibega ja kõik bilansikirjete osad jagatakse varade kogumaksumusega. [4]

Teine meetod on võrdlev analüüs. See on parem viis trendide kindlakstegemiseks. Võrdlusanalüüs sisaldab sama teavet kahe või enama ajaperioodi kohta, ning see esitatakse kõrvuti, võimaldamaks hõlpsat analüüsi. [5]

Finantsanalüüsiga tegelevad ametid[muuda | muuda lähteteksti]

Termin "finantsanalüütik" koondab enda mitmesuguste erinevate eesmärkide ja meetoditega ameteid.

  • Sell-side analüütikud informeerivad ja nõustavad aktsiainvestoreid. Nad töötavad maakleritena, või investeerimisfirmades teatud turusektorites.
  • Buy-side analüütikud hindavad ja valivad varasid, millesse investeerida. Buy-side vaatab uuesti üle sell-side'i poolt pakutud informatsiooni. Nad töötavad investeerimisfirmades.
  • Ettevõtete finantsanalüütikud jälgivad ettevõtte sisest finantsolukorda, ja prognoosivad tulevasi finantsilisi vajadusi
  • Krediidianalüütikud töötavad pankade heaks, ja hindavad ettevõtte või eraisiku laenu tagasimaksevõimet. Nad võivad olla nii otsustajad kui nõuandjad.
  • Reitinguagentuuri analüütik hindab tõenäosust, et emitent jätab oma kohustused täitmata
  • Sertifitseerimisasutuse analüütikud mõõdavad süsteemi vastavust finantssertifikaadile.
  • analüütikud, kes vastutavad turu statistilise analüüsi mudelite või vahendite väljatöötamise eest.
  • Ettevõtete rahastamise analüütikud (ühinemised ja ülevõtmised, aktsia- ja võlakirjaemissioonid) hindavad ettevõtteid ja nõustavad neid finantside ja välise majanduskasvu lahenduste osas.
  • Sõltumatud finantsanalüütikud annavad ekspertarvamuse, mis on teoorias sõltumatu nii ostja kui müüja huvidest, või annavad oma arvamuse huvide konflikti korral ettevõtte juhtivorganites, kui sel on tegemist pakkumise või finantstegevusega.

Kuulsaid finantsanalüütikuid[muuda | muuda lähteteksti]

Benjamin Grahami võib pidada  “Finantsanalüüsi isaks”[6]. Ta oli Ameerika majandusteadlane,  kes 1949. aastal avaldas oma teedrajava teose “Intelligentne investor” (enne seda, 1934. aastal, kirjutas ta David Dodd’iga teose “Security analysis”). Ta oli üks esimestest, kes kasutas oma investeeringute tegemiseks metoodilist ja kodifitseeritud finantsanalüüsi. Ta oli ka kuulsa USA investori Warren Buffeti mentor, peale seda kui oli kaasa aidanud 1933. aasta väärtpaberite vahetuse akti koostamisele, mille väljakuulutamisel pidid firmad esmakordselt hakkama esitama sõltumatute audiitorite kinnitatud raamatupidamisaruandeid.

John Bollinger on Ameerika finantsanalüütik, kirjanik, ja Bollinger Bandsi väljatöötaja.

Malcolm Forbes on enim tuntud ajakirja Forbes kirjastajana, mille asutas tema isa B. C. Forbes, ning ka kapitalismi ja turumajanduse pühendunud toetamise ja ekstravagantse elustiili poolest.

Mary Meeker on Ameerika riskikapitalist, endine Wall Street’i väärtpaberianalüütik. Peamiselt on ta spetsialiseeritud internetile ja uutele tehnoloogiatele. 2014. aastal oli ta Forbesis maailma mõjukaimate naiste seas 77. kohal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Finantsjuhtimine".
  2. "Financial Ratios".
  3. 3,0 3,1 3,2 Kieso, D. E., Weygandt, J. J., & Warfield, T. D. (2007). Intermediate Accounting. Hoboken, NJ: John Wiley & Sons. Lk 1320. 
  4. Ehrhardt, M., Brigham, E. (2008). Corporate Finance: A Focused Approach. Lk 131. 
  5. Kieso, D. E., Weygandt, J. J., & Warfield, T. D. (2007). Intermediate Accounting. Hoboken, NJ: John Wiley & Sons. Lk 1319. 
  6. LAURENT CURAU. "INVESTIR COMME BENJAMIN GRAHAM, SES THÉORIES EXPLIQUÉES". 21.08.2017. Kasutatud 30.10.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]